Sihtasutuse Kadunud tegevjuht kritiseerib PPA-d: kadunud inimeste lähedastega tuleks iga päev empaatiliselt suhelda
"Täna saab 40 päeva sellest, kui Võrus kadus ööl vastu laupäeva kella ühe ajal keset linna 17-aastane Markkus, keda pole senini leitud.
Kuidas – polegi veel leitud? Mis toimub? Nii küsitakse iga päev. Ja mitte ainult minult," kirjutas Rüütel.
"Minu pärast olgu ükskõik kui hea uurija, kuid kui ta teiselt poolt lauda mulle kalasilmadega otsa vaadates suudaks mu kadunud lapse kohta midagi sellist kobiseda nagu ... ootame, kui vesi soojemaks läheb, ... siis andke andeks, aga sellel uurijal läheks abi vaja. Kogu sellel jaoskonnal läheks abi vaja. Nende oma psühholoogilt.
Statiivi ma paneks üles kohe selle jaoskonna fuajees. Räägiks linti, kuidas mu kadunud last EI OTSITA. Laeks Youtube'i üles ja siis helistaks läbi uudistekanalid. Kui mõni päev ka paistaks pilvede vahelt tükike helesinist, siis enamikul ajast mul ei jätkuks häält seletada ja kõrvu kuulata neid ametnikke, kes peaksid mu last otsima ja muudkui seletavad, kuidas nad seda ja teist teha ei saa. Mul oleks tunne nagu upuks ... kuskile kalasilmade, kaastundmatute fraaside, PPA ebakompetentsuse rägastikku ... Juba 40 päeva ...
Eile läksin koos aasta tagasi kadunud Jekaterina emaga Pärnu maanteel uurija juurde toimikuga tutvuma. Üle 900 lehekülje eestikeelseid materjale, Jekaterina ema on venelanna ...
Selle peale, et CD-plaadiga toimiku materjalid emale kaasa pakkuda rahulikuks tutvumiseks, teatab meile uurija, et sellist asja pole aastaid keegi tahtnud. Ja siis avastab, et ma ei saagi Jekaterina ema esindada, kuna mul pole seaduse järgi kohtus esindamiseks ettenähtud vastavat haridustaset. See, et me pole kohtus ja et ma ei pretendeerigi seal esindajaks, vaid olen nõustaja alates Jekaterina kadumise teisest päevast, mida uurija algusest peale ka muide teab, ei tähendavat midagi – seaduses tema teada nõustajat kirjas polevat. Ja seadus on üks kõigi jaoks, kuulutab uurija.
Tunnetan, kuidas Jekaterina ema närvid selles rõõmutus hallis toakeses on uurija sarkasmi peale kohe purunemas. Lahendame olukorra ema poolt avalduse kirjutamisega prokurör Lumistele elektroonilise koopia saamiseks ja minu kaasamiseks, mida ära viima sõidan. Kümnepäevane tähtaeg asjas kaebuse esitamiseks hakkab Jekaterina ema jaoks jooksma. Seadus on üks kõigi jaoks ...
Möödunud kolmapäeval, 25.11 istusin sealsamas Pärnu maanteel PPA majas politsei poolt kokku kutsutud ülevabariigilisel kadunud inimeste otsingute ümarlaual, kus üks politsei esindajatest väitis, et kadunud inimese lähedastega tegelevad nemad kohe esimesest päevast.
Vaidlesin vastu.
Sellist asja pole.
Kui PPA-s kuskil kapi taga on ka mingi kaplan või ohvriabi töötaja, siis see pole kaugeltki kõik, mida lähedastele PPA-lt vaja oleks. Vahemärkusena ütlen, et näiteks Markkuse vanemad nägid esimest korda PPA poolt sellist liiki abilist neli nädalat pärast oma lapse kadumist. On normaalne?
Peale psühholoogi on lähedastele vaja, et PPA nendega iga päev ühendust peaks ja neile räägiks, mida täna nende lapse otsimiseks ära tehti.
Teiseks on vaja nad omakorda ära kuulata – nende mõtted, arvamused, ootused. Ja ka kogu nende kriitika. Ja selleks ärakuulajaks ei saa olla menetleja, kes on kahtlemata ühtviisi hea nii Võrus kui Tallinna mõrvarühmas kahtlustatavatega vestlemises ja ühtviisi halb uurimise kohta lähedastelt tuleva kriitikaga toimetulemises. Mis võib viia uurija, hullemal juhul osa politseijaoskonna koosseisust inimliku solvumiseni.
Fakt on, et sellist menetluspoolset suhtlejat PPA lähdastele senini ei paku. Ja see pole ainus abi, mida kadunud inimest otsivatel lähedastel väga ja kohe esimesest otsingupäevast vaja on.
Üks näide veel – üks raskemini lahendatud valdkond täna Eestis on otsing siseveekogudest.
Merepääste on organiseeritud, kuid Eestimaa siseveekogudel sõidab Alo sukeldumisklubist Maremark oma tehnikaga nädalavahetustel veekogude põhjasid kaardistama ja õhust filmima puhtast pühendumusest.
Meie kõige ekstreemsemal selle aasta otsingul Emajõe Suursoos, kui otsingugruppide maastikule viimiseks kasutasime viit paati, mis te arvate, kas Kristo otsimisega tegelevat PPA menetlejat huvitas, kuidas meil kütusega on. Või toitlustusega sellel päeval?
Igal kepil on kaks otsa, nagu ütleb Urmas Sõõrumaa.
Peale PPA kritiseerimisele tegime koos sõpradega midagi ära – 23.11 ilmus pressiteade Otsingufondi moodustamisest SA Kadunud juurde. Fondi statuudi järgi saab edaspidi sinna kogunevatest ettevõtete ja eraisikute annetustest aidata kadunuks jäänud inimeste lähedasi otsingutel ja uurimistes.
Otsingufondile tehtud annetustest saab aidata spetsialistidel aidata:
korraldada kadunud inimese otsimiseks teavituskampaania,
aidata lähedaste psühholoogilise nõustamisega,
aidata otsingutegevuse otseste edasiste kulude katmisega, kui vabatahtlike pühendumus kolmandal päeval seda enam katta ei jõua,
aidata tõendite ja tunnistajate otsimisega kriminaalasja algatamiseks ... aidata kõiges selles, milles riiklikud struktuurid ja vabatahtlikud aidata ei suuda.
25.11 ümarlaual oli PPA viimasel slaidil kirjas, et PPA-l ei ole rahalisi vahendeid otsingutega tegelevate vabatahtlike organisatsioonide jooksvate kulude katmiseks.
Sellele mõeldes on nii tore, et me ei ole PPA-lt enda tarvis seitsme aasta jooksul midagi küsinud. Vabatahtlikkus koos vabadusega tundub isiklikult mulle parim kombinatsioon. Mis vabatahtliku abi lähedastele aga reaalselt lõpetab siis, kui pole enam millegi eest kütust paaki panna või peab esmaspäeva hommikuks tööle minema ...
Küll aga küsime kogu aeg, et PPA teeks rohkem kadunud inimese ja teda otsivate lähedaste jaoks.
Meie tegime midagi ära. Tegime Otsingufondi. Et kõik koos saaksime aidata oma lapsi otsivaid emasid-isasid. Et riik ei jätaks nad ootele 40+ päeva, vaid kõik, kes soovivad, saaks aidata täies mahus kohe. Alates esimesest otsingupäevast."
