Setode leelotamine pürib UNESCO nimekirja
Hõrn on üks setodest, kes koos kultuuriministri määratud komisjoniliikmetega on 2005. aastast tegelenud selle nimel, et seto leelo UNESCO nimekirja kanda. “Selle taotluse kokkupanek on sundinud meid endid tegema revisjoni, mis seto kultuur on ja mis sellest olemas on, aga ka vaatama edasi, mida keegi peaks tegema, et see ka edaspidi säiliks ja areneks,” nimetas Hõrn juba saadud kasu lisaks sellele, et seto kogukond on teiste seto asja ajavate partneritega tõsist koostööd arendanud.
Juuli algul kogunes esimest korda Seto Leelotarkade Kogo, mis arutab edaspidi seto leelo sisulisi küsimusi.
Setomaa riikliku kultuuriprogrammi esimees Anton Pärn oli täis usku, et UNESCO kõrge komisjon teeb umbes aasta pärast otsuse see nii eripärane rahvakild oma ürgse leelotraditsiooniga üleilmsesse nimekirja arvata. “Kaitse alla ei võeta seda, mida kaitsta ei suuda, kuid setode puhul on juba palju tehtud,” lisas Pärn ja tuletas meelde, et esimese seto leelopäeva korraldasid setod juba 1979. aastal.
Juba UNESCO nimekirja jõudnud Kihnu kultuuriruumiga võrreldes on setodel Pärna sõnul pulbitsemist rohkem ning eeltöö olnud põhjalikum. “Juba 19. sajandil, kui rahvaluulet koguma hakati, paistis Setomaa oma erilisusega silma,” kiitis Pärn.
Hõrna arvutuste järgi on setodel 20 leelokooris kuni 300 aktiivset lauljat, kellele lisanduvad passiivsed lauljad. Setode täpset arvu ei teata, kuid arvestatakse umbes 5000 setoga Eestis ning 500 setoga Venemaal.
Seto leelo on ürgne laulmisviis, mille osaks on peale omapärase mitmehäälsuse ja hääletekitamise viisi ning kindla ülesehitusega teksti ka teksti loomise reeglid ja laulmisolukorrad. Leelot nimetatakse ka läänemeresoome vanema runolaulutraditsiooni eripäraseks lokaalvariandiks.
Leelo on üks seto kogukonna identiteedi ja ühtekuuluvustunde alustalasid, millega antakse edasi eluviisi, keelt ja kombeid.
