Täna täitub kümme aastat soolise võrdõiguslikkuse seaduse kehtima hakkamisest, millega Eesti riik tunnistas esmakordselt sugude võrdsust olulise eesmärgina. Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi hinnangul on seaduse rakendumist takistanud ebapiisav poliitiline tahe ning madal teadlikkus sellest, millised on riigi ja tööandjate kohustused soolise võrdõiguslikkuse edendamisel.

„Kümne aastaga on avalikkuse teadmised ja hoiakud soolise võrdõiguslikkuse küsimustest paranenud. Üha enam mõistetakse, miks on sooline ebavõrdsus kahjulik nii meestele kui ka naistele, miks on vaja vähendada soolist palgalõhet või võidelda selle vastu, et naisi diskrimineeritakse nende lapsevanemaks olemise tõttu. Eelmisel aastal loodi valitsuse nõustamiseks viimaks ka seaduses ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Need on märgid edasiminekust, kuid võrdse ühiskonnani on veel pikk tee minna,“ ütles võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

Voliniku hinnangul ei ole soolise võrdõiguslikkuse seadus rakendunud takistusteta. Seda eelkõige vähese poliitilise tahte tõttu, ehkki seadus näeb nimelt avalikul sektoril suurt rolli võrdõiguslikkuse edendamisel.

Diskrimineerimise keelamise kõrval näeb soolise võrdõiguslikkuse seadus ette, et sugude võrdõiguslikkus peab olema läbiv põhimõte, mis juhib teiste väärtuste kõrval avaliku sektori toimimist ja tööd. Samuti paneb seadus kohustuse süstemaatiliselt edendada soolist võrdõiguslikkust haridus- ja teadusasutustele ning tööandjatele.

„Paljud ametnikud ja tööandjad ei tea aga endiselt, et neil selline kohustus on ning neil pole ka piisavalt oskusi soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks,“ märkis Sepper.

„Ka inimesed ise võiksid olla julgemad ja aktiivsemad oma õiguste eest seismisel. Suuri muutusi saab aga esile kutsuda just valitsus, kes peaks nii sõnas kui ka tegudes väljendama tahet tasandada sugude ebavõrdsust nii tööturul, tervise näitajates kui ka ressursside jagunemise küsimuses. On aeg hakata soolise võrdõiguslikkuse seadust täies mahus rakendama,“ ütles võrdõigusvolinik.