SEI analüüs: kliimaneutraalsus on Eestis võimalik, kuid venitamisel üha kallim

 (69)
Noorteliikumise Fridays for Future meeleavaldus Toompeal
Noorteliikumise Fridays for Future meeleavaldus ToompealFoto: Rauno Volmar

Kliimaneutraalsuseni jõudmine maksaks Eestile 17,3 miljardit eurot 30 aasta peale, näitas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse värske analüüs.

Uuringust lähtub, et kliimaneutraalsuseni jõudmine, kus inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heide on tasakaalus sidumisega, on kõigi valdkondade (nii era-, avaliku kui mittetulundussektori) panustamisel analüüsitud meetmete rakendamise korral võimalik. Samuti on see strateegiliselt tarkade investeeringute korral potentsiaalselt tulutoov.

Põhirisk eesmärgi saavutamisel on SEi sõnul, et mida kaugemale lükata strateegiliselt olulised otsuseid ning meetmete rakendamisega alustamist, seda keerukamaks ja kallimaks kliimaneutraalsuse suunas pürgimine tõotab tulla.

Seni on Eestil olnud siht vähendada aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heidet 80% võrreldes aastaga 1990 („Kliimapoliitika
põhialused aastani 2050“). Raporti esitlusel rõhutas SEI Tallinna juht Lauri Tammiste, et täiendavate tegevuste vajadus võrreldes praegusega on suur, kuivõrd praegused lahendused ei vii Eestit isegi kokkulepitud 80%-ni. Oluline roll on tema sõnul metsastamisel ja süsinikku kinnipüüdvate tehnoloogiate väljatöötamisel.

Raport pakkus välja ühe võimaliku stsenaariumi kliimaneutraalsuse tagamiseks. Selle eelduseks võeti kõrge vastustuskindlus ehk eeldus, et Eesti suudab tulevikus „tagada vähemalt olulises osas energia varustuskindluse kohaliku tootmisvõimekusega Eestis ning suuremahulist elektri/energia importi ei toimu.” Väljapakutud stsenaariumi järgi mängiksid 2050. aastal kliimaneutraalsuses olulist rolli päikesepaneelid, meretuulepargid, maismaatuulepargid, pump-hüdroakumulatsioonijaamad, surugaasi tarbivad sõiduautod ja veokid, elektrit tarbivad sõidukid, vesinikku tarbivad sõidukid ja elektriautode tarbimine seniste autode asemel.

Seotud lood:

Stsenaariumi järgi toimuks suurim heitmete vähendamine energeetikas, aga lisaks transpordis ja hoonetes. Sinna tuleks teha ka enim investeeringuid. 17,3 miljardist eurost, mida on eesmärkide täitmiseks vaja, on plaanis jätta 76% erasektori ja ülejäänu avaliku sektori kanda. See tähendab, et erasektor peaks investeerima umbes 12,7 miljardit eurot. Avaliku sektori organisatsioonide finantseeritud tegevuste mahuks on ligikaudu 4,6 miljardit eurot. Need iga-aastased investeeringud moodustaksid suhtena SKP-sse järgmisel kümnendil umbes 4%, 2031-2040 umbes 2% ja 2041-2050 vähem kui 1%.

Keskkonnaminister Rene Kokk ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar rõhutasid, et need investeeringud pole erasektorile midagi uut ega üle jõu käivat, kuivõrd nad panustavad juba praegu raha oma tootmise tõhusamaks muutmisse. Tammiste märkis, et investeeringud jagunevad 30 aasta peale ja lähevad ajas üha väiksemaks.

Tammiste sõnutsi oleneb meetmete efektiivsus ja maksumus eri teguritest, sealhulgas sellest, millises järjekorras neid teha. SEI ise soovitas alustada kõige kulutõhusamatest ja suurema mõjuga tegevustest, mis on eri valdkondades ka välja toodud. Näiteks põllumajanduses on kõige surema mõjuga happeliste muldade neutraliseerimine ja sõnnikukäitlemise parandamine. Energeetikas nähti mõjusate lahendustena meretuuleparke, biometaani osakaalu suurendamist transpordisektoris ja tuumaenergiat, juhul kui see on avalikkusele vastuvõetav. Samas on ka keerukamaid valdkondi, näiteks transport, kus tuleb teha palju väikeseid tegevusi ning üht suurem mõjuga võluvitsa pole.

Instituudi kinnitusel pole 17,3 miljardit eurot täiendav investeeringumaht võrreldes 80% heitmete vähendamise eesmärgiga, vaid moodustab lõviosa summast, kuivõrd 80% eesmärgi täitmine eeldab niikuinii väga ulatuslikke investeeringuid energiasektoris, energiatõhususes­ ning transpordisektoris aastatel 2021-2030 ja 2050. aastani viival perioodil. Samuti muutub 30-aastase vahemiku kestel nii tehnoloogiate maksumus kui muud olulised näitajad. Seega on tegu indikatiivse hinnanguga, mida tuleb edaspidi uuendada uuringu jaoks arendatud Exceli tööriista kasutades, rõhutas SEI. Näiteks saab tulevikus mudelisse lisada ka uued tehnoloogiad, kui need välja töötatakse.

Tammiste märkis, et põlevkiviõli eelrafineerimistehas on kliima seisukohast negatiivse mõjuga, mistap SEI selle loomisega enda stsenaariumis ei arvestanud. Samas on majandus- ja taristuminister Taavi Aas öelnud, et riik on andnud põhimõttelise nõusoleku tehase loomist moel või teisel toetada. Esmaspäeval arutas valitsus, kas riigi toetus võiks tulla tasuta kvoodina, laenuna või peaks riik hakkama hoopis tehase üheks omanikuks. Kliimaanalüüsi tutvustusel ütlesid minister Kokk ja asekantsler Tatar tehase negatiivse kliimamõju kohta, et asja ei saa vaadata vaid mustvalgelt ning kuigi aastal 2050 tehas enam jätkusuutlik pole, võib see enne seda anda riigile märkimisväärse majandusliku kasu.

Uuringu autorite sõnutsi on kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks vajalik panustada nii era- kui ka avalikul sektoril, sh kõikidel ministeeriumidel, KOV-idel, valdkondadel ja kõigil füüsilistel ning juriidilistel isikutel ning eeldatud on muutused nii tootmise kui ka tarbimise poolel.

Eesmärgi saavutamine loob meetmete elluviimise ajal töökohtade loomise kõrval pikemas perspektiivis võimaluse restruktureerida ja parandada majanduse konkurentsivõimet ning olla paremini valmis tulevikuarenguteks, leidis instituut. "Strateegilised investeeringud järgmisel kümnendil toetavad innovatsiooni ja uute, kõrge lisandväärtusega töökohtade loomist madala süsinikumahukusega sektorites. Samuti on võimalik inimkapitali arendamisse panustades ennetada tehnilise pädevuse pudelikaelade (vajalike spetsialistide puudus) tekkimist. Muutused majanduse struktuuris on loomulik protsess, mida väljapakutud (ja muude toetavate) meetmetega on võimalik kujundada selliselt, et protsess omab pikaajalises vaates positiivset mõju nii otseses tulu-kulu arvestuses, mõjus SKP-le kui ka mõjus tööhõivele."