Savisaar tunneb end uuele elule ärganuna
Edgar, su elulukku jääb daatum 22. september 2003 kui päev, mil sind tabas südameinfarkt. Nüüd oled kolmandat päeva haiglast kodus. Mis tunne on?
Vedas?
Aeg töötas minu kasuks. Arstid olid tõelised professionaalid, võib-olla parimad, keda Eestimaal leida. Infarkti puhul loeb väga palju meedikute tegutsemise kiirus. Mida kiiremini taastub verevool südames, seda suuremad võimalused paranemiseks on. Kardioloogide intensiivravi osakonnad Tartus ja Tallinnas töötasid professionaalselt.
Tänan kõigepealt Tallinna kiirabiarste. Hiljem räägiti, et nad oskasid diagnoosida infarkti väga ebatüüpilisest kohast, südame tagaseina külje pealt. Siis loomulikult Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonna arsti Toomas Marrandit. Tema oli minu juures esimesed tunnid haiglas ning tema otsus oli püüda tromb lõhustada. Siin oli vaja arsti julgust ja otsustavust, sest isegi mina olen kuulnud, milline risk see on: tromb võib lõhustuda, aga võivad tekkida suured verejooksud. Keegi ei tea lõpuni, milliste tulemusteni see võib viia.
Sind viidi Tartusse kohe järgmisel päeval, mis üllatas paljusid. Kas niisugune riskantne otsus oli ikka õige?
Küllap ta oli, kui arstid nii otsustasid. Seda enam, et Maarjamõisas töötab Eesti parim südameveresoonte uurija dr Jaan Eha, kes on filigraanne tegija selles valdkonnas. Kahju, et Tallinn ta arstina kaotas. Aga eks Tartu sellevõrra võitis. Dr Eha elab tegelikult praeguseni Tallinnas ja käib Tartusse tööle. Mina tunnen teda juba 1970. aastate teisest poolest, kuid vahepeal ei olnud me palju aastaid kohtunud.
Seda, mida Jaan Eha minuga ette võttis, nimetatakse meedikute keeles koronarograafiaks. Enam kui meetripikkune sond aeti reiearteri kaudu südamesse ja seal siis “nikerdati”. Veresoont, kuhu tromb oli tekkinud, laiendati, ning sinna paigutati stent (metallsõrestik), mis viidi südamesse kokkupakitult ja tõmmati seal laiali. See ei tohiks veresoonel enam lasta tulevikus kokku tõmbuda ega aheneda.
Patsiendid tahavad tavaliselt oma elupäästjaid tänada. Neid, kes sind abistasid, oli kindlasti rohkem. Keda veel tahaksid mainida?
Oleksin pidanud alustama dr Mare Õimust, kes oli Maarjamõisas minu raviarst. Ääretult suurte praktiliste kogemustega meedik. Üks esimesi tõeliselt kardioloogiale spetsialiseerunud arste Eestis üldse. Ta ise ütles, et võib meditsiinile pühenduda 24 tundi ööpäevas. Inimene, kellele arstiteadus on nii eriala kui ka hobi. Ta on karm ja samal ajal väga diskreetne. Nägin tema jäägitut pühendumust patsientidele.
Nimekiri ei oleks täielik, kui jätaksin kõrvale oma perearsti Peep Põdderi, kes langetas nii mõnegi otsuse minu eest. Mina arvasin, et kiirabi pole vaja tülitada, aga tema kutsus selle kohale. Mina uskusin, et Tartusse pole vaja sõita, saab Tallinnaski hakkama, aga tema ajas vastupidist joont. Lõpuks lõin käega, et tehku, mis tahavad. Nii tundus vist kõige õigem.
Olin elus esimest korda haiglas. Paljugi suurest sebimisest, mis minu ümber toimus, jäi arusaamatuks. Aga mulle jäävad alatiseks meelde südamlikkus ja headus, mis mind seal ümbritsesid. Sooviksin kõigile südamehaigetele niisuguseid arste ja õdesid, kellega mina Tartus Maarjamõisas ning Tallinnas Mustamäel kokku puutusin.
Kas kartsid ka? Mis tekitas kõige suuremat hirmu?
Infarkt on infarkt. Eeskätt kardeti võimalikke tüsistusi. Pean silmas kopsuturset, mis võib edasi areneda kopsupõletikuks. Selle ohu kohta oli algul ka mõningaid märke. Teiseks kardeti infarkti kordumist. Mul käis haiglas külas kunagine õppejõud professor Kaido Jaanson, kellel enesel teine infarkt järgnes esimesele 12-päevase vahega. Piisas, kui mees korra tõsiselt vihastas, ja oligi uus haav südames. Minul sai infarktist 12 päeva mööda laupäeva õhtul.
Kodused, sõbrad, tuttavad … elasid sulle kaasa, muretsesid, õpetasid?
Vilja oli praktiliselt kogu aja minu kõrval. Alates hetkest, kui kiirabiauto mind ära viis. Tütred Maria ja Rosina käisid haiglas. Paljud sõbrad tahtsid tulla, aga ega mulle õieti kedagi ligi ei lastud. Hulganisti saabus häid soove, lilli, SMS-e ja telegramme. Lillekorvid presidendipaarilt, USA suursaadikult, Venemaa suursaadikult, muidugi see liigutas. Tuleb meelde, kuidas ühel päeval Vilja telefoni vastu võttis. Küsiti Edgarit. Aga kes teda küsib, päris mu abikaasa. “Moskva patriarh.” Meil oli Aleksius II-ga pikk telefonikõnelus. Üldsegi mitte poliitikast, pigem elust, inimestest, tulevikust.
Mis saab edasi? Millal tööle? Isiklikult ei soovitaks kiirustada, kuigi vahepeal tundus, et elu riigis jääb seisma — delikaatsetel põhjustel ei olnud meedial ju võimalik sind traditsiooniliselt kiruda.
Aktiivsele tööle ei saa tõesti vist niipea naasta. Pole ju tegemist gripi ega külmetusega, mida olen n-ö jala pealt ravinud. Tööle võib minna, kui palavikku pole ja enesetunne on hea. Enesetunne on ka praegu suhteliselt hea, aga loomulikult tean, et südamehaav pole kaugeltki kinni kasvanud. Tuleb võtta aeglasem tempo kui seni, koormust tõsta aegamööda, mitte kiirustades. Vähemalt selle on arstid mulle selgeks õpetanud. Kui pöördun tagasi aktiivsesse ellu, tahan seda teha võimalikult paranenuna.
Ja jätkad ajakirjandusega kanakitkumist? Siis pole rahu küll iial loota.
Eesti Ekspress asutas Nõmmel Olevi tänaval valveposti number 1. Kaks meest ja auto, kust tehakse pilti kõigist, kes majja sisenevad või sealt lahkuvad, kirjutatakse üles autode numbrid, teostatakse välist vaatlust. Minu autojuht Peeter Kask vestles nendega, ja nad tunnistasid, et Ekspress saatis nad kohale. Olen muidugi liigutatud tähelepanust, mida Hans H. Luik osutab, et minu käekäigu ja tervisliku seisundi järele valvata. Vast pole seda kõike siiski vaja — mul on arstid, perekond, sõbrad.
Ega ma üldiselt ajalehti praegu ei loe. Laupäeval lehitsesin mõnd SL Õhtulehte. Sain teada, et eesti rahval on kolm vaenlast — Savisaar, Euroopa Liit ja Venemaa. Lugesin ka, et Tallinna “koalitsioonil tuleb nüüd helpida suppi, mille on kokku keetnud pärast haiglaravi sanatooriumisse kosutama siirduv linnapea”. Vererõhu tõstis see hoobilt 160-lt 200-le, nii et võib-olla täitiski repliik oma ülesande.
Mina ei saagi ausalt öelda aru, milleks selline õelus ja rumalus ajaleheveergudel. Tuli meelde kunagise Sõnumilehe looja Rein Kaarepere, keda ajakirjanduses ju küll tapeti. Tookord Sõnumileht kaebas selle üle, nüüd tegeldakse ise sama asjaga. Aga kui palju vanast Sõnumilehest ja tema vaimust ikka enam alles on, võiksin eneselt retooriliselt küsida.
Meie, keskerakondlased, olime esimesil päevil ikka tõsises šokis, eriti kui midagi teada ei olnud. Kas ja kuidas saame endises usus, tões ja vaimus edasi minna? On see veel pärast juhtunut võimalik? Kui igaüks — eeskätt käib see Keskerakonna juhatuse, Riigikogu liikmete ja omavalitsustegelaste kohta — täidab oma kohust ja lähtub nendest sihtidest, mis erakonnaga liitudes enese ette seati, siis on kõik hästi.
