Savisaar Moskvas: Teine maailmasõda ei mõjutanud Eesti rahvastikku nii drastiliselt, kui seda on teinud parem-liberaalse juhtimise aastad

Delfi avaldab Edgar Savisaare kõne täisteksti, mille Tallinna linnapea pidas teisipäeval Vene välisministeeriumi diplomaatia akadeemias.

Lugupeetud akadeemia rektor,

mul on suur rõõm tervitada kõiki osalejaid. Palun vabandust minu vildaka vene keele pärast. Kui keegi ei saa millestki aru, siis öelge kohe, ma püüan detailsemalt seletada, mida ma ütlesin.

Eelmise aasta sügisel mul oli au pidada loengut Peterburi riikliku ülikooli tudengitele. Kaks aastat tagasi esinesin ma siin Moskvas Moskva riiklikus ülikoolis tudengite ja õppejõudude ees. Niisiis saan ma öelda, et see on mul juba kolmas kord akadeemilise auditooriumi ees esineda.
Oma eelmistes loengutes rääkisin ma Eestist ja Venemaast, võrdlesin Tallinna, Moskva ja Peterburi arenguteid, peatudes ühistel joontel ja erinevustel. Eriti rõhutasin ma riikidevahelise koostöö vajalikkust paljudel tasanditel: poliitikas, äris, kultuuris ja pedagoogikas. Oma tänases esinemises sooviksin ma rääkida ka linnade koostööst. Seda põhjusel, et isegi kõige pingelisemal ajal, mis on tingitud riikide vastuolust, ei katkenud kontaktid linnade tasandil ja rahvadiplomaatia tähendust on raske üle hinnata.

Tuleb meeles pidada, et kriisid ei kesta igavesti. Pärast nende lahendamist peab täisväärtuslik ja vastastikku kasulik linnade ning riikide koostöö arenema oma tavalises režiimis. Eriti kui jutt käib naaberriikidest.

Praeguseks momendiks on Eesti ja Venemaa suhetes jõutud väga tähtsa sammuni: 18. veebruaril allkirjastati Moskvas Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline piirileping. Eesti poolt andis allkirja välisminister Urmas Paet ja Venemaa poolt välisminister Sergei Lavrov.
Pärast leppe allkirjastamist peavad selle ratifitseerima mõlema riigi parlamendid. Ma märgin, et see ei olnud esimene katse piiri küsimuses kokku leppida. 18. mail 2005. aastal allkirjastasid Eesti ja Venemaa välisministrid piirileppe, aga kui lepe oli saadetud ratifitseerimiseks Eesti parlamenti, siis lisati leppele preambul, mis viitas 1920. aasta Tartu rahulepingule. Nagu teada, hinnati Moskvas seda kui võimalust esitada Venemaale territoriaalseid pretensioone ja Vene Föderatsioon loobus allkirjast.

Uued läbirääkimised piirileppe üle algasid 2012. aasta oktoobris, kui riigikogu andis valitsusele mandaadi läbirääkimisteks Venemaaga. Nüüd on kauaoodatud lepe allkirjastatud ja ma soovin mõelda, et mitte miski ei sega selle ratifitseerimist.

Piirilepe on mõlemale poolele tähtis, sest see on heanaaberlike suhete tagaja, mis annab positiivse signaali poliitiliste, äri- ja kultuurisuhete arendamiseks. Vaatamata sellele, et Eesti ja Venemaa vahel on vastuolud, mis on ainult poliitilises valdkonnas, pean ma märkima, et viimastel aastatel on kujunenud positiivsete ja konstruktiivsete suhete loomise tendents kõige kõrgemal poliitilisel tasandil. Ja mõistlikud inimesed saavad aru, kuivõrd tähtis see on, arvestades meie riikide geopoliitilise olukorraga.

Nüüd juba endine peaminister ja Reformierakonna liider Ansip, kes pärast üheksat aastat peaministri ametikohal tagasi astus, märkis oma avalduses, et viimased sündmused maailmas, sealhulgas ka sündmused Krimmis, ei mõjuta piirileppe ratifitseerimist. Ma väga siiralt loodan, et nii ongi.
Viimase ajani oli peaministri kandidaadiks eurovolinik Siim Kallas. Aga eelmisel nädalal kuulutas ta, et ei hakka uut valitsust moodustama. Nii tekkis ekstreemne olukord, mille põhjuseks oli konflikt endiste partnerite, Reformierakonna ja Isamaa ja Res Publica Liidu, vahel. Nüüd on otsustatud, et ühes koalitsioonis reformierakondlastega on Sotsiaaldemokraatlik erakond.

Mis puudutab meid, Keskerakonda, siis me arvame, et kõige õigem oleks korraldada ennetähtaegsed valimised, mille tulemuseks võiks olla valitsus, mis arvestaks kodanike reaalseid poliitilisi eeliseid. Aga see ettepanek ei leidnud piisavalt tuge, sest need erakonnad, mis on praegu võimu juures, arvasid, et on liiga palju parlamendiliikmeid, kes kardavad, et uues parlamendis neid enam ei ole.

Veel üks tähtis poliitiline sündmus on tulevased Euroopa Parlamendi valimised. Muidugi on kõik erakonnad esitanud oma kandidaatide nimekirjad ja oma osalemisest on teada andnud ka mõned üksikkandidaadid. Eriti tähelepanuväärne tänases olukorras on see, et kandidaatide seas on ka venekeelse elanikkonna esindajad: kaks sellist kandidaati on esitanud Keskerakond.

Me juhindusime õigluse põhimõttest. Asi on selles, et iga riigi Euroopa Parlamendi mandaatide hulk oleneb elanikkonna suurusest, aga mitte kodanike arvust, kellel on õigus nendel valimistel osaleda. Meie arvates oleks õiglane, et kõikidel inimestel, kes elavad Eestis, on oma esinda Euroopa Parlamendis.

Kui vaadata teisi aktuaalseid küsimusi, siis esimene neist on Venemaa-Eesti transiit. Püüame mõsta, miks Eesti välispoliitika vektor on hakanud muutma oma suunda. Ma arvan, et põhiline põhjus on päris proosaline ja selle põhjuse nimi on rahvusvaheline majanduskriis, mis lõi ka Eestit.
Paar aastat tagasi oli olukord nii kriitiline, et näiteks Tallinn pidi kasutama erimeetmeid ja looma linnas sotsiaalsed töökohad, mis aitaks inimestel tulla toime kuni sobiva töökoha leidmiseni. Me tegime seda töötusega võitlemiseks ja olime selles väga edukad, Tallinn pälvis kiitust isegi Euroopast.

Eesti ärimehed, kes erinevalt poliitikutest juhinduvad praktilisusest ja mitte ideoloogilise võitluse põhimõtetest, on hakanud aktiivsemalt otsima koostöövõimalusi Moskva ja Peterburiga. Kahjuks valitseb siiamaani kõrgemal poliitilisel tasandil väga ühepoolne arvamus transiidi tähtsusest Eesti majanduses.

Pärast 2007. aasta pronksiööd, kui Venemaa-Eesti transiit kokku kukkus, on endine riigi peaminister kogu jõuga püüdnud Eesti tõelist majandusseisu varjata ja veenda ühiskonna selles, et Venemaa transiidi kaotamine ei ole meile tähtis.

Lisaks sellele olid Eesti otsusel mitte osaleda mastaapses energeetikaprojektis Nord Stream üsna negatiivsed tulemused nii majanduse kui ka transiidi jaoks. Eesti jäi ilma gaasitorustiku ehitamise võimalikust kasumist ja ka suhetesse Saksamaaga on tekkinud pinge. Nende sündmuste tulemusel langes SKP ja tõusis töötus. Just niimoodi võib kirjeldada seda, mis juhtus majanduses mõned aastad tagasi.
Transiidi olukorda raskendab ka Ust-Luga sadama ehitus. On alust arvata, et Ust-Lugast saab võimsuselt teine Euroopa sadam. Aga Eesti ärimehed, kes on Eestis selle äriga seotud, kardavad, et see võib ära võtta kogu Eesti transiitkaubanduse.

Nii et meie sadamad peavad konstateerima, et on sündinud tugev konkurent ja et nafta vedamise marsruutide muutumine ei ole meie kasuks. Aga kuna nende muutuste põhjus on meie riikide poliitiliste suhete tasandil, peame jätkama koostööd Venemaa-Eesti transiidi valdkonnas. Eesti sadamad on muidugi huvitatud Aasia kaubavoo suurenemisest, aga on selge, et see on võimalik ainult ühel tingimusel – Eesti ja Venemaa peavad liikuma kõrgema ja konstruktiivsema koostöö tasemele.

Peaaegu kõik transiidi marsruudid, millest Eesti on huvitatud, on Venemaa territooriumil. Vaevalt, et suurprojekt Rail Baltic, mille üks eestvedajatest on endine peaministri kandidaat ja eurovolinik Siim Kallas, elavdab raudteeliiklust Euroopa ja Venemaa vahel. Seda põhjusel, et Eestile jääb lõppjaama roll, sest raudtee lõppeb Tallinnas. Niisiis jääb Eestile Euroopa tupiku roll. Ja jälle ei saa me ära kasutada Eesti asumist Euroopa ja Venemaa vahel.

Igas Balti riigis on palju [Rail Balticuga seotud - toim.] vastuolusid. Näiteks Leedus [ei ole arusaadav – toim.] Vilniuse, mitte Kaunase kaudu, nagu see on projektis ette nähtud.

Veel on arvestatud, et mahukat kaubavoogu, mis võimaldaks Rail Balticul töötada kasumlikult, ei tule ja sellele raudteele on määratud igavesti finantsabi saamise saatus. Meile on tähtsam mere kaudu tulevate Venemaa ja Aasia päritolu kaupade hulga säilimine ja suurenemine. See on veel üks argument, miks Eestil on vaja heanaaberlikke suhteid Venemaaga.

Ja veel üks näide – Eesti toidukaupade brändid – Revali sink (Ревельская ветчина) ja „Tsuhhonskoje maslo“ („Чухонское масло“) – on brändid, mis on tuntud 19. sajandist ja on olnud Venemaal populaarsed.
Need brändid on pärast 1990. aastaid kaotanud turul oma positsiooni ja nende asemele on tulnud Soome brändid. Aga praegu räägivad eksperdid, et Eesti piim ja juust on Venemaal populaarsuselt juba Soome toodete lähedal.

Veel üks positiivne Eesti-Venemaa koostöö näide on Sillamäe sadam – Silport. See on Venemaale kõige lähem Euroopa Liidu süvaveesadam, asudes piirist vaid 25 kilomeetri kaugusel. Ja ma arvan, et pärast Nord Streami on see Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni kõige suuremate investeeringutega projekt.

On terve hulk projekte ja ärisektoreid, mis saavad riigi tasemel toetust. Fakt on see, et Eesti on huvitatud väga tihedast koostööst Venemaaga. Seda enam, ma ei karda sellist avaldust – ka riigi tasandil kasvab arusaam, et Eesti-Venemaa ärikoostöö arendamise takistamine pidurdab Eesti majanduse arengut. Ja viimased aastad on selgelt näidanud, et orienteerumine ainult Euroopa Liidu turule ei saa majanduskriisi murda.
Mida ma veel tahtsin lisada, on linnade koostöö – ühelt poolt Tallinna ning teiselt poolt Moskva ja Peterburi koostöö. Meil on juba ammu koostööleping olemas ja sellel on suur tähtsus.

Minu meelest ei ole võimalik katkestada loomulikke majandus- ja kultuurisidemed vana Euroopa ja Venemaa vahel ning igasugune pinge lõpeb kunagi. Aga see ei tähenda, et me saame istuda ja oodata kuni heanaaberlikud suhted ise taastuvad. Ja siin saavadki esimese rolli linnad.

Meil on ees 15. mai, mil Tallinn tähistab oma linnapäeva. Muide me ootame külla võrratut Mariinski teatri balletti. Tihti tulevad Eestisse ka Venemaa ärimehed ja riigitegelased – meil on külas käinud ka Valentina Matvijenko ja patriarh.

Pedagoogilises valdkonnas jätkub koostöö. Eestis on selline probleem, et ei ole piisavalt logopeede, kes töötaksid venekeelsete lastega. Linnavalitsuse tasemel sai allkirjastatud kokkuleppe Peterburi ülikooliga, kus Tallinna logopeedid saavad oma oskusi täiendada. Sügisel toimuvad traditsioonilised Tallinna kohtumised Peterburis. Nii on see meil iga-aastaselt – kas Tallinna päevad Peterburis või Moskvas ja vastupidi. Me saadame sinna suure delegatsiooni kultuuritöötajatest ja loomingulistest kollektiividest. Ja muidugi ka ärimehi.

Mõned kuud tagasi oli meil Tallinnas külas delegatsioon, mida juhis Moskva linnaduuma esimees Vladimir Platonov ja kellega rääkisime linnade vahelisest koostööst.

Meeldiv on ka see, et Venemaa turistide vool Eestisse ei lõppe. Turistide arv on viimase aasta jooksul 11 protsenti kasvanud ja enamik neist on tulnud naaberriikidest: Soomest, Venemaalt ja Lätist.

Selline laialdane inimeste suhtlemine, mida kutsutakse ka rahvadiplomaatiaks, aitab riikide- ja poliitikute vahelise konfrontatsiooni vastu seista. Ma jään vaatamata teravatele suhetele Venemaa ja ELi vahel ikkagi optimistlikuks.

Muidugi on üks Eesti probleemidest selles, et Eesti on saanud tööjõu allikaks. Ma arvan, et see küsimus on väga tähtis nii meile kui ka teistele Ida-Euroopa riikidele. Me saime tööjõu allikaks, see on meie põhiroll – olla riik, mis tegeleb tööjõu eksportiga.
Lisaks ei ole Teine maailmasõda koos kõikide protsesside ning okupatsiooniga mõjutanud Eesti rahvastikku nii drastiliselt, kui seda on teinud parem-liberaalse juhtimise aastad. 20 aasta jooksul on Eesti kaotanud suure osa oma elanikkonnast. Praegused tingimused on sellised, et Eesti jätkab tööjõulise elanikkonna kaotamist.

Esimese 10 iseseisvuse aasta jooksul oldi veel idealistlikud: keda meelitas Venemaa nagu ajalooline kodumaa, keda USA nagu vabaduse sümbol. Teise aastakümne lahkujad valivad teadlikult ELi heaoluriike – Skandinaaviat, Suurbritanniat, Saksamaad jne.
Isegi väike Soome teatas, et lähiajal jääb tal puudu umbes 150 000 töötajat. Loomulikult tuleb kõige suurem osa sellest Eestist. Seda enam, et keele ja eluolu sarnasus soodustab seda. Tööjõupuudust kompenseerivad Ida-Euroopast pärit töötajate abil ka Saksamaa ja Skandinaavia.

Eeldatakse, et umbes 12 protsenti Eesti elanikest elab juba praegu välismaal ja suurem hulk neist kolis Eestist viimase 10 aasta jooksul, pärast seda kui riik astus 2004. aastal Euroopa Liitu. On alus arvata et reaalsed arvud on veelgi kõrgemad.

Eesti töötukassa on avaldanud väga ärevaks tegeva uudise, et tööandjad ei leia endale Eestist kvalifitseeritud tööjõudu ja see probleem muutub aina teravamaks. Venemaal kompenseerib tööjõupuudust töötajate vool Kesk-Aasiast, aga mulle tundub, et Eesti ja Venemaa demograafilised probleemid on väga sarnased.

Veel üks küsimus, millest ma sooviks teile natuke rääkida, on tasuta ühistranspordi küsimus. Teieni on vist jõudnud info selle kohta, et Tallinn on saanud esimeseks Euroopa pealinnaks, kus 1. jaanuarist 2013. aastal on ühistransport tasuta linna elanikele.

Võib-olla te mäletate, et 1970. aastal plaanis ka Nikita Sergejevitš Hruštšov teha tasuta ühistranspordi. Aga vot meil õnnestus see idee ellu viia, ehkki 40-aastase viivitusega. Seda sammu astudes ei olnud meie eeskujuks utoopilised kommunismi ideed, et kõik oleks tasuta. Muidugi, Hruštšov tahtis ka kaugemale minna, teha tasuta kortereid ja sanatooriumeid, kaotada tasu elektri ja gaasi eest.

Ma ütleksin nii, et ma ei usu, et tasuta teenused teeksid inimeste elu paremaks. Vastupidi, ma olen veendunud, et tasuta teenuste ja toodete rohkus teeks rikaste ja vaeste lõhe teravamaks. Seetõttu ei olnud tasuta transporti realiseerides meie eeskujuks kommunistlikud ideed.
Üks tasuta transpordi positiivsetest mõjudest on selles, et see annab ühtlased liikumisvõimalused kõikidele – nii rikastele kui ka vaestele. See on üks vabadustest, mis annab võimaluse teha tööd, kultuuri ja suhelda.

Juba täna ütlevad meie eksperdid, et viimase aasta jooksul on paranenud olukord linna teedel ja ristmikel. 14 protsendi võrra on vähenenud ummikud, 7 protsendi võrra on suurenenud tasuta ühistranspordis reisijate arv. Ja me oleme veendunud, et nende inimeste hulk, kes seda eelistavad, veel kasvab. Lisaks on tänu sellele projektile suurenenud Tallinnasse registreeritud elanike arv. Ja see tähendab, et omavalitsuse sissetulek aina kasvab, mis perspektiivis tasakaalustab ka ühistranspordi lisakulud.
Ma olen veendunud, et liikumisvõimaluse paranemine annab impulsi ka tööturu efektiivsusele.

Rääkides võitlusest tööpuudusega, peab mainima, et need, kes otsivad tööd, aga ei leia seda […] vabad töökohad ei täitu selle tõttu, et töötutel ei ole raha, et sõita töövestlusele või otsida tööd linna teises otsas. [Nüüd on – toim.] töötud saanud võimaluse sõita sellesse punkti, kus on töötajat vaja. Vähese sissetulekuga inimestele on tasuta ühistransport väga tähtis. Et tööle sõita, ei pea nad raha maksma.
Ma ütlesin ka seda, et tasuta ühistransport on saanud sisetarbimise mootoriks. Õhtul ja nädalavahetustel on ühistranspordis ilmunud uued reisijate grupid – need, kes sõidavad kesklinna oma vaba aja veetmiseks ja kulutavad raha meelelahutuseks. Tasuta ühistransport annab võimalust ka taksosõidust kokku hoida.

Need näited räägivad selgelt, kuidas tasuta ühistransport aitab Tallinna piirides lahendada erinevaid majanduslikke probleeme. Maailmas on rohkem kui 100 linna, kus on mingil moel olemas tasuta ühistransport, aga Tallinn on ainus pealinn, kus transport on tasuta. Aga näiteks Prantsusmaal on selliseid linnu umbes 20.

Me püstitasime sellise ambitsioonika sihi – luua tasuta ühistranspordiga Euroopa ja Aasia linnade võrk. Näiteks Hiinas on Chengdu, kus elab rohkem kui 7 miljonit inimest ja kus praegu on käimast tasuta ühistranspordile ülemineku eksperiment. Nii et võib oodata, et kõige mastaapsem läbimurre võib juhtuda idas, kus on näiteks keskkonnaprobleemid.
Lisaks sellele, et Tallinn pürgib roheliseks pealinnaks.

[…]
Läbi Eesti liikuvate kaupade edukaks ümbersuunamiseks teistele mereteedele ei ole vaja kasutada kolmandate riikide meresadamaid. Ja see on väga tähtis Eesti positsioneerimiseks rahvusvahelises kaubanduses. Ja rahvusvahelises kaubanduses on see väga suur eelis.

Muidugi on Eesti suur rikkus mets, see on ressurss, mille kasutamist maailmas propageeritakse. Aga selle töötlemine urbaniseerumise ja kliimaprobleemide tõttu muutub aina kulukamaks.

Üks Eesti plussidest on ka hästi arenenud infrastruktuur. Ja sinna on palju investeerinud ka tänu Euroopa Liidu finantsabile. Sellest räägib ka tee-ehitus Peterburi suunas. Selle kõrval käib ka raudteede arendamine ja sadamate laienemine. Üheks Eesti eeliseks on ka ärikeskkond, mis on vähe reguleeritud ja maksusoodustustega.

Esiplaanile tulevad linnad. Võib olla taastub 21. sajandil liit, mis sarnaneb keskaegsele Hansaliidule. Mulle tundub, et rahvuslike valitsuste roll tulevikus nõrgeneb ja esiplaanile tulevad globaalsed ja hiidlinnad. Venemaal on need Moskva ja Peterburi, megapolis Eesti mastaabis on Tallinn. Ja väga hea, et meie väiksel megapolisel on tekkinud head suhted Venemaa megapoliste Moskva ja Peterburiga.
Täna rääkisin ma suuresti ärisuhete arendamisest. Aga ei saa unustada ka koostööprojekte kultuuri, hariduse, teaduse ja noortevahetuse valdkondades. Just need ühised initsiatiivid ühendavad tavainimesi, teevad neist sõpru ja häid naabreid.

Ma võiksin teile tuua terve hulga häid näiteid alustades sellega, kuidas me Venemaa ja Moskva kolleegide abiga ehitasime õigeusu kirikut Tallinnas Lasnamäel ja mis on meile väga tähtis projekt. Teiselt poolt võin tuua näiteks, et Moskvas alustati 3-4 aastat tagasi Eesti Laulupidude korraldamist ja ma tean, et juba osaleb seal palju inimesi.