“Toda aega meenutades olnuks mõnede Mihkelsoni tänaste parteikaaslaste enese arukese (aga võib-olla ka nende välisnõustajate soovituste) pealejäämise korral meil Narva-taguses Komarovkas ja küllap ka Petseri ümber tekkinud võrdlemisi samatüübiline relvastatud konflikt, nagu see tekkis toona mitmetel teistel endistel liiduvabariikidel — sh, ka Gruusial. Tulemuski olnuks sarnane nii siis kui ka nüüd,” kirjutab Savisaar oma
.

Ning jätkab: “Toona Eesti riigitüüril olnud inimesed siiski hoolisid Eesti tulevikust ja julgeolekust sedavõrd, et sellist olukorda ei lastud tekkida. Niisamuti, nagu on nii Tiit Vähi kui minu kogu hilisem poliitika olnud suunatud just sellele, et Eesti ühiskonnas oleks võimalikult vähe lõhesid, mis paraku ongi juba Eesti muutnud selle julgeolekust ja tulevikust mitte hoolivatele jõududele kergeks mängukanniks. Hoidku taevas, et ka mitte sõjasaagiks (nagu juhtuski Gruusiaga).”

“Mart Laari ajalooraamatuid lugedes võib see murdeline protsess Mihkelsonile tõesti tunduda kerge jalutuskäiguna. Sündmuste osalisena ja saatusekaaslaste hilisemaid arenguid hinnates võin kinnitada, et Eesti järk-järguline taasiseseisvumine polnud sugugi kindel asi, mida kogu maailm aplodeerides pealt vaatas,” arvab Savisaar.

“Pigem olime lisaks Moskva survele pidevalt silmitsi nii Ameerika kui ka Suurbritannia mõnede poliitiliste ringkondade poolt meie püüdluste kohati lausa avaliku ja ametliku halvustamisega. Mis aga veelgi olulisem — toona oli meie edu võti vägivallatus vastupanus, täiesti professionaalseks lihvitud provokatsioonidele mitte allumise võimekuses ning kogu rahva toetuses.”