Savisaar jätkas parteilehes oponendi laussarjamist: Simson valis mustamise tee ja solvas mind rängalt

 (254)
Savisaar jätkas parteilehes oponendi laussarjamist: Simson valis mustamise tee ja solvas mind rängalt
Foto: DELFI

Keskerakonna juhiks tagasi valitud Edgar Savisaar jätkas parteilehele Kesknädal antud intervjuus oma oponendi Kadri Simsoni sarjamist, rääkis päevapoliitilistel teemadel ning võttis ka lõppeva aasta kokku.

Avaldame alljrägnevalt mõned lõigu Kesknädala intervjuust, mida saab täismahus lugeda siit.

Õnnitleme võidu puhul Keskerakonna esimehe valimistel. Olid kõvad konkurendid. Kuidas hindate kahevõitlust Kadri Simsoniga?

Ma arvan, et võit ei olnud üldsegi nii napp, nagu mõni tahab seda näha või kujutada. Toomas Hendrik Ilves võitis presidendivalimistel Arnold Rüütlit 12 häälega, aga keegi ei räägi, nagu oleks tema võit napp olnud.

Kui võtta arvesse, kui massiivne oli teise poole kampaania, milline oli nende edumaa, siis oli see võit täiesti piisav. Mida ma mõtlen teise poole edumaa all? Nagu hiljem kuulsin, oli Simson kandideerimise otsustanud juba suve lõpuks – nii juuli- või augustikuu paiku. Tuletame siin meelde, milline minu tervis siis veel oli. Pigem oli teisele poolele ebameeldivaks üllatuseks minu kandideerimine kui selline.

Kui neli aastat tagasi Jüri Ratas kandideeris, siis ega Ratase meeskond võitu ei uskunudki. Pigem oldi üllatunud, et nii palju toetust saadi. Sel aastal oli Simsoni meeskond oma võidus kindel. Mulle räägiti, et nad olid isegi prognoosinud häältesuhteks 60:40 Simsoni kasuks. Optimistlikumad Simsoni toetajad arvasid, et see vahekord võib kujuneda isegi üks kolmandik – kaks kolmandikku Simsoni kasuks.

Seotud lood:

Teine eripära, võrreldes toonaste valimistega, oli nüüd see, et vastakuti läksid suisa meeskonnad, mitte ainult üksikkandidaadid. Ühelt poolt Savisaar koos Toomi, Loone, Kotka ja Karilaiuga, teiselt poolt Simson Vitsuti, Repsi, Stalnuhhini ja Eesmaaga.

Kahjuks tuleb tunnistada, et seekordne kampaania oli tunduvalt rohkem isiklik kui toona. Tahan tunnustada Ratast, kes suutis ja oli üle isiklikest rünnakutest minu vastu, kuigi kindlasti soovitati talle vastupidist. Simson valis teise tee ja seda kohe järgmise sammuna, kui ta teatas oma kandideerimisest. Tuletagem meelde – ta ütles, et Savisaart tuleb säästa ja las ta ravib oma tervist.

Näiliselt oli kõik väga ilus ja lausa üllas. Kuid jäi mulje, et teiste sõnadega Simson ütles, et Savisaar on teovõimetu ja meditsiiniliselt suutmatu erakonda juhtima. Kas see siis pole isiklik solvang?

Öelda just raske haiguse seljatanud inimesele, et kuule, sinu tervis ei kõlba kuhugi; see on ränk isiklik solvang. Pärastpoole lisandus veel jutt, et Savisaare tervis ei võimaldaks tal Brüsselis pikki tööpäevi teha. Ütlen ausalt, oma lähema kaasvõitleja ja kolleegi poolt ei oodanud ma sellist kampaania algust.

Olen alati arvanud, et on teemad, mida poliitilises võitluses, olgu konkurents kuitahes terav, ei puudutata. Need on tervis ja isiklik elu.

/.../

Kui Simson võtab isikliku rünnakuna seda, kui ütlesin, et tegu on kasvuhoonepoliitikuga, siis, andke andeks, see on ju tõsi! Kui me erakonnas kritiseerime näiteks Taavi Rõivast ja ütleme, et tegu on poliitbroileriga, kes pole elus midagi korda saatnud peale poliitika ning pole töötanud kusagil mujal peale erakonnaga seotud töökohtade, siis olgem enesekriitilised. Ka meil Keskerakonnas on tekkinud poliitikuid, ja Simson on siin ere näide. Jüri Ratase nelja aasta taguses tööranitsas oli ette näidata eduka eraettevõtja karjäär ning pealinna juhtimise kogemus, kui jätta mainimata aselinnapeana ühe keerukama valdkonna juhtimine. Simson seevastu oli juhtinud vaid ühe koosseisu parlamendifraktsiooni, millest ta ka koosseisu lõpuks oskas ligi neljandiku ära kaotada. Ei ole just suuremat sorti juhtimiskogemuse ja juhtimisedukusega tegemist.

Kuidas arvate, kes peale Taavi Rõivase kuuluvad veel Reformierakonna tagatuppa?

Suure tõenäosusega Rõivast Reformierakonna tagatuppa ei ole võetud. Ta on peaminister seni, kuni see sobib Michalile ja Rosimannusele. Kui ühel hetkel ei sobi, siis tehakse temaga samamoodi nagu Siim Kallasega.

Mulle tundub, et peaminister on pigem Jevgeni Ossinovski. Tema otsustab, kes lähevad või ei lähe Euroopasse mõnele ametikohale. Loomulikult on Ossinovskil ükstapuha, kas see on Parts või keegi teine, kes läheb Euroopa Kontrollikotta. Ta tahab lihtsalt Rõivasele kohta kätte näidata. Kui suvel mõtles Ossinovski saada peaministriks läbi koalitsioonivahetuse, siis nüüd võib-olla tahab ta saada peaministriks samas koalitsioonis.

Üldse mulle tundub, et meil ei olegi õiget valitsust; meil on kolme erakonna liit, kes valitseb. Meil ei ole ka peaministrit, vaid on koosolekujuhataja, kes üks kord nädalas juhib valitsuse koosolekut ja keda vana harjumuse kohaselt kutsutakse valitsusjuhiks.

Aasta saab läbi. Milline oli see aasta isiklikult teie jaoks?

Mulle oli see katsumuste aasta, eelkõige isiklikus plaanis. Poliitilised võidud või kaotused jäid kindlasti tagaplaanile.

See oli mulle ka tõe aasta. Selles kontekstis, kes on lähedased ja kes tulevad lähedale siis, kui on midagi vaja.

/.../

Mõnes mõttes see oli aga sisutu ja hall aasta. Eesti ei arenenud edasi; see oligi paigaltammumise aasta.