"See puudutas meid kõiki. Mäletan, kuidas tol tormisel ööl keeldus mõistus uskumast saabuvaid nappe uudiseid, et juhtunud on midagi pöördumatut. See tundus ülekohtune ja mõistmatu. Ikka veel lootsin, et tegemist on arusaamatusega. Hommiku edenedes see lootus kahjuks kustu," sõnas Savisaar.

Linnapea tõdes, et Estonia viis endaga kaasa palju häid inimesi. „Tunnen tänaseni aeg-ajalt puudust oma tuttavatest, kes olid 28. septembril nende 852 inimese hulgas, kes meresügavustesse jäid. Mäletan üht ööd poolteist kuud peale laevahukku, kui koos Rootsi Riksdagi esinaise Birgitta Dahliga sõitsime kaasa laeval Mare Balticum. Mälestasime õnnetuses hukkunuid, asetasime pärjad lainetesse ja see oli tol hetkel vähim, mida me saime teha. See oli raske ja ängistav reis minu elus ja ma mäletan, milline haudvaikus valitses laeval. Inimestel ei olnud nagu enam jõudu nuttagi, sest kõik meie pisarad koos lähedastega oli meri endasse võtnud. Ka see öö Mare Balticumil oli tormine nagu paljud ööd enne ja pärast seda Läänemerel. Ja nagu tol korral hõljus laevas küsimus "miks?“, hõljub see ka täna," ütles linnapea.

Suurimast rahuaja katastroofist Eestis – parvlaeva Estonia hukkumisest Läänemere lainetes – möödub täna 20 aastat. Parvlaev „Estonia“ uppus 28. septembri öösel 1994 reisil Tallinnast Stockholmi, põhjustades vähemalt 852 inimese surma.