Sarimürgitaja Stroomi metsas: surnud on kaks koera
Põhja-Tallinnas elavad koeraomanikud käivad sageli jalutamas Stroomi metsas, kus suure liikumisvajadusega loomadel lastakse ka vabalt ringi joosta. Sama tegi esmaspäeval kahe kuldse retriiveri omanik Anna, kelle koertest üks suri omanikule arusaamatutel põhjustel sama päeva õhtul, teine koer viidi loomakliinikusse, kus ta suri kaks päeva hiljem.
Teisipäeval jalutasid samas metsas samuti kuldsete retriiverite omanikud Katri ja Tiina. "Tavaliselt hoiame selle koha peal meie ka oma loomi lahti, kuna seal ei ole inimesi nii palju ja kuskil peab ju koer lahti olema," rääkis Katri Delfile ja lisas, et seekord olid koerad rihma otsas. Järsku hakkas Tiina koer midagi kahtlustavalt ja pikalt nuusutama.
Põhjust uurima läinud Katri leidis põõsa alt plastmassist kausi, kus sees oli paks rulli keeratud läbikasvanud peekoni käntsakas, mis oli seotud kurjakuulutava paberist musta lindiga.
"See oli väga jõuline käntsakas - oma suuruselt nii kaks inimese rusikat. Ja nii läbi mõeldud, et nööri koer ei söö, aga paberi hammustab puruks. Peal oli veel ilus lehvikene," imestas Katri. Koeraomanikud olid leiust väga kohkunud. "Hetkeks me olime jõuetud, mõtlesime, mida me tegema peame," rääkis Katri ja ütles, et tema sõbranna Tiina on Stroomi ohtudega ilmselt rohkem kursis, sest viis hetke pärast kaussi juba suure prügikasti poole.
Õõvastav ja õudne
Katri hinnangul oli liha metsas olnud kõige kauem sama päeva hommikust saati. Kuigi see haises roiskumise järele ja sel olid sees umbes poolesentimeetrised vaglad, rikneb liha sooja ilmaga väga kiiresti ja vagladki tekivad mõne tunniga. Nii võib olla, et koeramürgitaja viis metsa mürgist liha mitu päeva järjest. "See oli õudne, see oli väga kurb ja õudne, sest sa näed, et inimene on tegutsenud sihikindlalt," imestas Katri. "See oli ehmatav ja õõvastav."
Mürgise liha kaussi panemine näitab loomaomaniku sõnul, et inimene on uurinud loomapsühholoogiat ja leidnud, et kauss tekitab koera jaoks tuttava olukorra. Katri kahtlustab, et kuigi mitte tema koer, siis enamik koeri oleks kausist söönud. "Inimene on sügavalt järele mõelnud ja siis teole läinud," märkis ta.
Eriti kurvaks teeb koeraomaniku see, et ära on surnud kuldsed retriiverid. "Kui sureb ära selline koer, kes on teraapiakoer, abikoer, juhtkoer, siis see on nii õõvastav. Kui tõug on üle saja aasta vana ja kordagi pole registreeritud, et see koer inimest ründaks või oleks agressiivne, siis see on väga kurb," jagas Katri oma õudust.
Politseisse suhtub skeptiliselt
Katri rääkis, et politseisse ei soostunud nad minema, kuna olid kindlad, et nad naerdaks välja. Ta märkis, et kui oleksid teiste koerte surmast varem kuulnud, siis oleks teatamisel alust olnud, kuid kuulsid sellest natuke liiga hilja. "See oli kronoloogiliselt nii õnnetult teises järjekorras," ütles Katri. "Kausi leidmise hetkel tundus parim lahendus sellest võimalikult kiiresti lahti saada."
Uskuda, et keegi mürgitaja kätte saab, Katri ei julge.
