Äripäev kirjutas sel nädalal, et riigikogu julgeolekuasutuste järelvalve komisjoni esimees Jaanus Rahumägi on kasutanud Kreeta saarel asuvat luksusvillat, kuid ei soovi öelda, kellele see kuulub. Küsimuse avalikkuse ette jõudmisel tunnistas Rahumägi siiski, et maja omanik on tema äripartner ja perekonnatuttav, Belgia ärimees Eric Van de Wynkele.

Muuli hinnangul on selle juhtumi puhul kõige suurem probleem just see, et niisugusel ametikohal töötav inimene varjab avalikkuse eest olulist infot. Tema arvates peaks Rahumägi ka tegema valiku, kas tegeleb äri või poliitikaga.

Samost aga rääkis, et see pole sugugi esimene kord, kui reformierakondlane niimoodi küsimuste eest kõrvale põikleb. Ta tuletas meelde, et Rahumägi tegi kevadel ettepaneku anda korruptsiooni uurimise kaitsepolitsei käest politseile, kel on seadusest tulenevalt selleks hoopis vähem võimalusi. Kui BNS-i ajakirjanik temalt põhjendust küsis, siis väitis Rahumägi esmalt, et pole üldse sellist ettepanekut teinud. Seejärel aga kinnitas siseminister Marko Pomerants, et sai Rahumägilt vastavasisulise kirja.

Mõlemat saatejuhti kummastas see, mida ütles Rahumägi käitumise kohta peaminister Andrus Ansip. „Peaministri reaktsioon oli täiesti ebaadekvaatne,“ nentis Kalle Muuli ja tuletas meelde, et Ansip hakkas valitsuse pressikonverentsil rääkima sellest, kuidas tema on peatunud Hiltoni hotellis ja ei tea, kellele see kuulub.

„Ansip võiks välja öelda oma põhimõtted, mitte hakata hämama,“ märkis Muuli ja lisas, et samavõrd arusaamatu oli ka peaministri hiljutine esinemine, kus ta rääkis süüdistaval moel Neeme Järvi honorarist — vaatamata sellele, et kultuuriminister oli varem Järvi Eestisse toomise nimel pingutanud. Muuli nentis, et Ansip on olnud märksa tõsiseltvõetavam majandusraskuste põhjendamisel: nõunike memode kalasilmse pilguga ettelugemine muutub küll ajapikku igavaks, kuna nende sisu kordub, aga vähemalt on see usutavam.

Samost oli Muuliga nõus ja lisas, et rahandusminister Jürgen Ligi oli Rahumägi tegemisi kommenteerides hoopis asjalikum, kui ta ütles, et „selliste asjade puhul oleks läbipaistvus kasulik“.