Haberl ei piirdunud vaid ühe lapse aitamisega. Tänu sellele loodud kontaktile hakkasid Haberl ja tema partner, lasteneuroloog Theodor Michal – mõlemad praeguseks maailma tippu kuuluvad spetsialistid seljaajusonga ja vesipeahaiguse osas - käima vabatahtlikult Eestis, nõustama Eesti arste ja ravima patsiente, vahendama Eesti lastele raviks vajalikke Saksa spetsialiste. Sakslased tõid Eestisse üle oma põhimõtted, oskused, teadmised ja ravisüsteemi, mis on sellise üliraske kesknärvisüsteemi puudega laste jaoks vajalik. Nad aitasid eriti raskete operatsioonidega ja paljud Eesti arstid ja spetsialistid said Haberli ja Michaeli eestvedamisel Saksamaal koolitust. „Nad on meid väga kõvasti toetanud esimesest momendist peale,” tunnustab Paal.
Tulemused hakkasid tulema kohe, tänaseks on pilt aga kardinaalselt muutunud. „Mul endalgi on raske uskuda, et vanades haiguslugudes seisis nende laste puhul, et nad ei kuulu ravile,” nendib Paal.
Seljaajusonga ja vesipeahaigusesse tänapäeva Eestis ei sure, küsimus on elukvaliteedis. Paal märkis, et arstide tehtud statistika põhjal ei tule vaid kaks protsenti seljaajusongaga patsientidest oma eluga ise toime. Kui aga diagnoosiga kaasneb ajukahjustus, siis vajab pidevat abi neljandik patsientidest.
Kuid nende, varem lootusetuteks ja maha kantud Eesti laste seas on uskumatuid edulugusid, mis innustavad nii arste kui peresid. On laps, kelle suhtes arvati algul, et ta pole võimeline mingit haridust omandama. Täna õpib see inimene Inglismaal doktorantuuris. Kõrgharidus pole seljaajusonga ja vesipäisusdiagnoosiga noorte seas mingi haruldus – noored õpivad Tallinna ülikoolis, EBSis.
Möödunud aastal sündis Eestis selle diagnoosiga kaks last. Paal märkis, et palju on abiks olnud ka foolhappe vajalikkuse teadvustamine raseduse esimestel kuudel. Alates 2005. aastast ei katkestata enam Eestis rasedusi seljaajusonga ja vesipäisuse tõttu.
Mida ütleb Paal lapsevanematele, kel sünnib seljaajusonga ja vesipäisusega laps? „Saksa kolleegid õnnitlevad neid lapsevanemaid. Et palju õnne, laps on edukalt sündinud, ei olegi asi kõige hullem. Katsume kohandada teda eluks parimal moel.”
Paal nendib, et tegelikult on veel palju teha. „Meditsiinilise ravi kõrval on nende haigete täisväärtuslikuks hakkamasaamiseks vaja terve ühiskonna tuge, näiteks suhtumise muutumist puudega inimese töötamisse. Isiklikult pean suureks rõõmuks, et üks poistest, keda prof Haberl ja Michael opereerisid, sai esimese selle diagnoosiga inimesena sisse Tallinna Ülikooli ja tema jaoks rajati ülikooli õppehoones ratastooliga liikumise võimalused.”