Keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski sõnul on suurenenud trahvimise põhjus lihtne — paljudel kontrollitutel sai just esimesel poolaastal eesti keele õppimiseks antud tähtaeg täis. Ta lisas, et inspektorid kontrollisid ettekirjutuste täitmist ja nende mittetäitmise puhul kohaldasid keeleseadusest tulenevaid mõjutusvahendeid, kirjutas Eesti Päevaleht.

“Vanglaametnikud, politseinikud, kahjuks ka pedagoogid ja koolijuhid,” loetles keeleinspektsiooni peadirektori asetäitja Urmas Veikat trahvituid.

Kui näiteks keelt mitteoskavad haridustöötajad tegutsevad peamiselt Tallinnas ja Ida-Virumaal, siis keeleoskuseta vanglaametnikke leidub igas vanglas.

“On personaalselt hoiatatud ja uusi tähtaegu antud,” märkis Veikat. “Leidub väga tublisid inimesi, kes on keele ära õppinud ja eksami sooritanud — au neile. Kuid kui eesti keele tasemeeksam pole hoolimata meeldetuletustest tehtud, oleme tõesti jõudnud trahvideni välja.”

Inspektsioon püüab käituda paindlikult ning loobuda trahvimisest näiteks siis, kui teenistuja on eksamil läbi kukkunud. “Oleme mõnel juhul kohaldanud ka senisest suuremaid, 3000 C=4000-krooniseid trahve,” lisas Ilmar Tomusk. “Seda juhul, kui oleme inimestega tegelnud juba mitu aastat, kuid hoiatused, ettekirjutused ja väiksemad trahvid pole soovitud tulemust andnud.”

Kui keel selgemaks ei saa, kantakse teenistuja järgmine trahv juba kriminaalregistrisse. Kõige valusamad on juhud, kus inimesed tegelikult oskavad keelt, aga keelduvad seda rääkimast. “Paar juhtumit on lõppenud trahviga,” nentis Veikat.

Inspektsiooni töö lihtsustus 1995. aastal jõustunud keeleseadusega, mis ahendas tunduvalt nõutava keeleoskusega töötajate ringi. Näiteks on müüjatel erastruktuurides vaid algtaseme keeleoskuse nõue. Nooremametnikest politseinikud ja vanglaametnikud peavad oskama keelt kesktasemel, vanem- ja kõrgemad ametnikud kõrgtasemel. Keeleoskust kontrollitakse vaid töötajatel, kes pole omandanud ühtegi haridustaset eesti keeles.

Umbkaudu neli viiendikku trahvidest teeb inspektsioon keeleoskuse puudumise eest, ülejäänu puudutab näiteks võõrkeelset avalikku teavet ja reklaami.

Urmas Veikat nentis, et probleeme on ka Eesti ärimeestega, kes ei taha infot eesti keeles edastada. “Põhjendavad, et nende kliendid on valdavalt võõrkeelsed,” lausus ta. “Samas peab eestikeelne info olema ikka esikohal, ei piisa ka vaid sellest, et tõlge asub võõrkeelse info all.”