Saarts tuletas meelde, et veel 1990. aastatel ei tundnud paremerakonnad pensionäride vastu eriti huvi ning tihti isegi vastandusid neile. Selle tulemusena asusid pensionärid ülekaalukalt Keskerakonda toetama. Seda nähes hakkasid ka paremerakonnad pensionäridele suuremat tähelepanu pöörama, eriti on pensionäride enda poole meelitamises olnud edukas Reformierakond.

„Poliitiline eliit on üksmeelselt mõistnud, et pensionärid on oluline valijategrupp. Pensionärid on ka kõige aktiivsemad valijad. See lisab neile kaalu,“ lausus Saarts.

Pensionärid on tema sõnul poliitikute jaoks selgelt olulisemad kui näiteks üliõpilased, sest kuigi ka üliõpilasi pole just vähe, ei käi nad eriti aktiivselt valimas.

Pensionäride mõjukust suurendab tema sõnul ka see, et pensionärid on selgelt defineeritud huvidega grupp, kellele poliitikutel on võimalik oma seisukohti suunata. Tööealised inimesed jagunevad väga erinevatesse gruppidesse ja seega on kõigile tööealistele sobivaid poliitilisi ettepanekuid poliitikutel väga keeruline teha.

Ent mis edasi saab, sõltub Saartsi hinnangul ka üldisest hakkamasaamisest ühiskonna vananemisega ehk sellest, kuidas muutub pensionipoliitika, kas tõstetakse pensioniiga, millised on muutused majanduses, kui suur on immigratsioon jne. „Poliitikas üritatakse leida kompromissi. Ei kujune nullsumma mängu, kus pensionärid on vaid võitjad ja töötajad vaid kaotajad.“

Immigratsioon on tema sõnul Euroopas vältimatu, kui me tahame oma praegust sotsiaalsüsteemi ja heaoluriiki säilitada. Arvata, et Eesti suudab lähima inimpõlve jooksul immigratsioonisurvest pääseda, on tema sõnul naiivne.