Eesti meremuuseumi teadur Vello Mäss arvas, et sillaehituse seisukohast on tegemist ebamugava objektiga, sest see on suur vrakk ning plahvatuse tagajärjel on selle riismeid seal palju. Miiniveeskaja-traaleri Suuropi pardal oli enne hukkumist 1941. aastal 70 meremiini ning ei ole teada, kas ja kui põhjalikult see ala pärast sõda demineeriti, kirjutab Oma Saar.

Maanteeameti projektijuhi Kadri Auväärti sõnul tuleb miinidega igal pool arvestada, kuid vrakk ei ole kriitiline faktor, mis trassi välistaks. Ent kui otsustatakse see alternatiiv valida, tuleb sillaehitusel sellele täiendavat tähelepanu pöörata ning hinnata, kas see asjaolu mõjutab trassi hinda.

WSP Finland OY uuris ka võimalike ühenduste mõju nahkhiirtele ning on andnud mõlema täiendava uuringu aruanded maanteeametile kommenteerimiseks. Kadri Auväärt ütles, et nahkhiirte koha pealt põhimõtteliselt midagi kriitilist leitud ei ole. Üksikuid nahkhiiri on võimalike ühenduskohtade juures lendamas nähtud, kuid võimalike ühenduste mõju nahkhiirtele paistab olevat olematu.

Uuringuaruannete kohta tunnistas projektijuht, et mahajäämus graafikust on suurem, kui arvati. Eelmise kuu progressikoosoleku põhjal oodati aruannet, mis annaks soovituse 17. augustiks, millise trassiga kolmest jätkata, kuid nüüd on tähtaeg nihutatud septembri lõppu. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et uuringute eest vastutajad viibivad suvel välitöödel.

Avalikuks väljapanekuks esitatakse aruanne orienteeruvalt jaanuaris.