Šaakalid võtavad võimust: Läänemaa talunik kaotas kiskjaile 200 lammast, loomi nähakse juba linnadeski
„Noori lambaid ja tallesid on üle 200 läinud,” ütles Ridala talunik Valdi Kruusmäe Lääne Elule. Aga kuidas ta teab, et murdjaks on just šaakalid? „Hunt ei murra ühekaupa, šaakal murrab. Hunt ei vea saaki põõsastesse, šaakal veab,” ütles Lääne Elule mahetalunik Jaak Sünt, kes leidis šaakali murtud lamba viimati reede hommikul.
Kui hundi, ilvese või karu murtud looma eest maksab riik talunikele kompensatsiooni, siis šaakali murtud looma eest ei saa karjakasvataja sentigi. „Tüli on palju ja tulu mittemingisugust, paljud ei hakka teatamisega jantima,” ütles Sünt.
Ulukiuurija Peep Männili sõnul kasvas šaakalite populatsioon mullu hüppeliselt ja saavutas täisjõu. „Mis edasi saab, ei tea keegi,” ütles Männil.
Internetis levivad teated šaakalite nägemisest lisaks Lääne-Eestile ka mujal Eestis ning linnade lähedal.
Mõne päeva eest kirjutati Facebookis Kilingi-Nõmme koduhoovis varahommikul nähtud šaakalist, kelle omanik minema peletas. Teated hiljuti sisserännanud loomast tekitavad inimestes ärevust. Kas on põhjust šaakalit linnades peljata, küsis Maaleht.
Rannikualadelt, Saaremaalt ning Piirissaarelt kaugemal on šaakali viibimine kinnitamata. Linnade lähedal võiks looma kohata pigem Lihulas, mille ümbruse märjad alad peaksid šaakalile meeldima. „Pilti oleks vaja. Muidu jäävadki asjad juttude tasemele,” ütleb keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Peep Männil. “Kindlaid fakte pole.”
„Üldiselt on ta kõigesööja ja talle võiks meeldida tagahoovides toitu otsida küll.” Männil räägib, et kuna inimesed nii hästi šaakalit ei tunne, siis aetakse looma segi rebaste või kährikutega.
Šaakalid on end kindlalt sisse seadnud Lääne-Eestis. Läänemaal ja Pärnumaal on alates jahihooaja algusest septembris kokku jahitud kaks šaakalit. Eelmisel aastal kütiti üle 30 looma. Suuremaks jahipidamiseks oodatakse talve ja lund.
