Rüütel: olen iseseisva eesti rahva üle väga uhke

 (21)
Arnold Rüütel
Reuters/Scanpix

President Arnold Rüütel on uhke, et eesti rahvas suutis ühineda ja selle tulemusena koos taastada oma iseseisvuse. Tulemused on meie ümber kõikjal näha.

Iseseisvus on olnud aluseks meie järgnevale küllalt kiirele majandusarengule, räägib Arnold Rüütel. Aga ka meie kultuuri, teaduse ja spordi arengule. Kultuuris räägime nii rahva- kui ka kõrgkultuuri arengust, mida väljendavad ka kõige kaugematesse Eestimaa piirkondadesse ulatuvad suurepärased kultuuriüritused. Nii palju esikohti, medalikohti ja esimese kümne hulka jõudmist pole me kunagi enne kõigi nende aegade jooksul saavutanud. Olgu siis Euroopa või maailmameistrivõistlustel või olümpiamängudel, kirjutab Eesti Päevaleht.

Mis teil südamel kripeldab? Millesse te 1991. aastal uskusite, kuid mis pole ehk nii läinud?

Kindlasti on selliseid asju terve hulk, aga see on küllalt loomulik, et kõik ei lähe soovitult. Ka kõige paremas peres tuleb ette ebaõnnestumisi ning seda, et kõik ei realiseeru nii, nagu tahetakse. Sellepärast ei tohi veel meelt heita ja käega lüüa.

Kas eestlasel on veel selliseid iseloomuomadusi, et püsima jääda, või teeme midagi valesti, kakleme ehk liiga palju poliitiliselt?

Küsimuses ongi juba vastus öeldud. Kui me suudame ühtsena kõiki muresid objektiivselt läbi arutada ja ühiselt otsused vastu võtta ning on võimalikult vähe isiklikke ambitsioone oma võimu nimel, siis sellisel juhul saame neist muredest ja raskustest, mis meie ees seisavad, üle.

Kas tunnetate, et on inimesi, keda omaaegsete tegude eest pole tunnustatud nii, nagu nad ehk väärt on? Ka teie ise — kas olete piisavalt tunnustust saanud?

Ennast ma nende hulka ei loe, ma olen lihtsalt eri aegadel oma kohust täitnud ning püüdnud teha kõik selleks, et me rahvana püsima jääksime.

Alles laupäeval pühitsesime Pärnus Vabadusristi päeva ja selleks tegime esimesi samme tegelikult juba 1980-ndate alguses, aga eriti keskel. Otsustav Vabadussõjast osavõtnute kokkutulek oli 1988. aastal. Suutsime neile tunnustust avaldada ning aidata kaasa, et nad saaksid kordki aastas kokku. Arvan, et üht-teist suutsime teha, aga mitte küllaldaselt, nii et siin on hinge väike kripeldus jäänud.

Usun, et me pole suutnud meeles pidada ja tunnustada ka teisi inimesi, kes on seisnud neil rasketel aegadel meie rahva püsimajäämise eest. Räägime siin represseeritutest, põgenikest. Tunnustust pole leidnud ka küllalt palju üksikisikuid. Eelkõige lihtsad inimesed, kes tulid teletorni juurde või Balti ketti ja lõid sellega sisuliselt aluse meie iseseisvuse taastamisele.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines