Kunstiajaloolane, keraamik, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor ja Kristjan Raua preemia laureaat Helene Kuma tunnistas kaitsepolitseile, et töötas 1940. aastal NKVD kolmanda osakonna sekretärina, kirjutas Eesti Ekspress.

Kuma kirjutas avalduse komsomoli astumiseks varsti pärast juunipööret, juulis 1940. Tema maailmavaadet mõjutas tugevalt ema Faina, kellest isa lahutas abikaasa kommunistliku maailmavaate ja käitumise tõttu.

Sama 1940. aasta juulis läks Kuma tööle NKVD-sse, kuhu teda soovitas perekonnatuttav. Kuma sõnul oli soovitaja Eesti-aegse haridusministri tütar.

1945. aasta jaanuaris täidetud avalduses kommunistlikku parteisse astumiseks kirjutas Kuma, et töötas 1940. aasta oktoobrini NKVD-s sekretäri, tõlgi ja kartoteegiosakonna juhatajana.

Naine möönis nädalalehele vaid töötamist sekretärina.

“Seal ei olnud kartoteekigi veel, absoluutselt alguse asi oli, ma ei saanudki kartoteegiosakonna juhatajana töötada,” ütles ta. “Ja tõlkida polnud ka midagi.”

Kuma ütles Eesti Ekspressile, et tema töö seisnes telefoni juures istumises ja kaasavõetud raamatute lugemises.

Ta ei suutnud meenutada, kelle alluvuses töötas, kuid nentis, et oli ametis kolmandas osakonnas.

Kolmas osakond oli NKVD eriosakond, mille ülemaks sai septembris 1940 Viktor Kingissepa poeg Sergei.

Eesti Ekspressi hinnangul pole võimatu, et vene ja saksa keelt valdav Kuma töötas just Kingissepa sekretärina.

Koguteose “Eesti rahva kannatuste aasta” andmeil juhiti kolmandast osakonnast andmete kogumist, luuret, jälitamisi ja vahistamisi ning just selles osakonnas töötas kõige rohkem eestlasi.

Kuma lahkus NKVD-st 1940. aasta oktoobris, enda sõnul igavuse tõttu.

Samal kuul sai ta uue töökoha komsomoli keskkomitees. Algul oli ta tehniline sekretär, kuid juba pärast sõja puhkemist, juulis 1941 nimetati ta erisektori juhatajaks.

Erisektor haldas salajasi dokumente ning pidas ka NKVD-ga sidet.

Hiljem oli Kuma Nõukogude Liidu tagalas komsomolitööl ning sai 1947. aastal kunstiinstituudi õppejõuks.

Kuma 1950. aastatel lahutatud abikaasa Raoul Viies oli välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise Eesti ühingu presiidiumi esimees. Eesti Ekspressi andmeil oli ta ka KGB agent varjunimega Maiski.

Seaduse järgi pääsevad avalikustamisest need kunagised KGB ja selle eelkäijatega koos töötanud isikud, kes end kaitsepolitseis enne 1996. aasta 1. aprilli arvele võtsid.

Kuma seda ei teinud ja kaitsepolitsei avalikustab ta nime Riigi Teataja Lisas ilmsel tuleval aastal.

Seaduse järgi on tal veel õigus oma võimalikku teenistust NKVD-s vaidlustada, seepärast ei kommenteeri kaitsepolitsei seda teemat praegu.

Küll on kaitsepolitsei Kuma praeguseks üle kuulanud.

“Käisin eelmisel kuul tunnistusi andmas,” ütles naine nädalalehele. “Õigel ajal ma ei läinud, sest mul ei olnud midagi hinge peal ja mu kooliõde, endine prokurör, ütles, et ei ole midagi häbeneda ega vaja minna.”

Kuma ütles ajalehele, et ei häbene oma minevikku.

“Teate, ma ei ole elus teinud mitte ühtegi tegu, mille pärast ma peaks häbi tundma,” sõnas ta. “Olin seal nii lühikest aega.”

Tänavu veebruaris autasustas president Rüütel Helene Kuma 80. sünnipäeva puhul ning 65 aasta pikkuse loometöö eest Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

Teenetemärkide komitee esimees, riigisekretär Aino Lepik ütles nädalalehele, et ei pea NKVD-ga seotud inimeste autasustamist teenetemärkidega õigeks. Ta lisas, et Valgetähe teenetemärk asutati 1936. aastal vabadusvõitluse mälestamiseks.

Riigisekretär meenutas, et otsuse teenetemärgi andmise kohta teeb president. President võib otsuse ka tühistada, kui selgub, et teenetemärgi sai isik, kellel ei ole teeneid.