Rootsi soovitab Eestile sissisõda

Rootsi kaitseuuringute keskuse analüütikud soovitavad Eestile sissisõja taktikat.

Sellega võtaksid kergete tanki- ja õhutõrjerelvadega varustatud üksused vaenlaselt võimaluse valida oma tankidele ja kopteritele vabalt löögisuunda ajal, kui sissiüksuste rünnakud okupeeritud maa-aladel halvaksid vastase tagala, kirjutavad Rootsi kaitseministeeriumi alluvuses töötava keskuse uurijad Lars Wallin ja Bengt Andersson oma jaanuarikuises raportis “Balti riikide kaitse mudel,” kirjutab Postimees.

“Struktuur võiks olla äärmiselt detsentraliseeritud, toetudes väga suurele arvule laialiasuvatele ladudele ja iseseisvatele öksustele ning olles seega raskemini rünnatav,” seisab raportis. “Mudeli eelis on, et pole pikka väljaõppeaega, mida on tarvis brigaadi või kõrgemal tasemel võitluseks organiseeritud traditsioonilistel armeeüksustel.”

Suurte armeeüksustega NATO armeedes on tavapäraselt väikseim iseseisev väekoondis keskmiselt rohkem kui 5000 mehest koosnev brigaad.

Praegu 800-1000-mehelistel sõja-aja pataljonidel põhinevas Eesti kaitseväes peaks NATO-le antud lubaduste kohaselt aastal 2006 olema kolm kergejalaväebrigaadi. Ajalehe andmetel on riigikaitse juhtkonna selline plaan nüüdseks takerdunud ning nelja aasta pärast saab Eesti endale esimese brigaadi, teise aga alles aastal 2008.

Võidupühal peetud kõnes kaitsejõududele reforme ja karme otsuseid lubanud kaitseväe juhataja kontradmiral Tarmo Kõuts oli esmaspäeval kommentaare jagades napisõnaline.

“Võimalike reformide teemal ei sooviks ma rääkida enne, kui olen oma mõtteid jaganud meie ohvitseridega,” vastas ta oletustele, mille kohaselt pidas admiral oma kõnes silmas kava lahutada kaitseväe väljaõppekeskused iseseisvatest regulaarväeosadest ehk pataljonidest.

Brigaad on Kõutsi enda veendumuse kohaselt sõja-ajal vastupanu juhtimiseks aga optimaalne tasand. “Oleme seda skeemi ka oma niinimetatud sõjamängudes edukalt katsetanud,” nentis ta.

Rootsi analüütikute hinnangul tooks traditsioonilistel üksustel ehk brigaadidel põhineva kaitsemudeli valimine kaasa terve rea probleeme juba nende loomise ajal. Tasakaalu loomine üksuste arendamise ja moodustamise, materjalide hankimise, vilunud ohvitserikorpuse treenimise, värbamise ja väljaõpetamise vahel on osa nende esitatud võimalike tekkivate kitsaskohtade loetelust.

“Teine osa on risk leida ennast arenenud ja kallitel relvasüsteemidel ja keerulistel, kõrgelt kvalifitseeritud ja kallist personali vajavatel kontseptsioonidel põhineva kaitsestruktuuri lõksus,” seisab raportis.

Samas ei saaks Lääne kõrgtehnoloogilist relvastust kasutava ning peamiselt soomusmasinatest koosnevate üksustega opereerivatest armeedest erinev kaitsejõudude ülesehitus saatuslikuks Balti riikide ihalusele liituda NATO-ga.

Seda seetõttu, et autorite hinnangul ei ootagi allianss Balti pisiriikidelt suutlikkust kaasa lüüa niinimetatud viienda artikliga, mis käsitletakse ühe NATO liikmesriigi vastu suunatud rünnakut agressioonina kõigi allianssi riikide suhtes, seonduvates operatsioonides.

Eesti on lubanud aastaks 2005 välja panna NATO üksustega samas rütmis töötava kiirreageerimisüksuse skautpataljon, mille ülesandena nähakse riigi lepingutest tulenevate rahvusvaheliste kohustuste täitmist.

“Kuigi praegune suundumus on rahvusvaheliste rahukaitsejõudude tähtsuse rõhutamise poole, peavad väikeriigid mõtlema tõsiselt sellistes jõupingutustes osalemise kulude üle,” osundavad Wallin ja Andersson. “Isegi Rootsil on olnud probleeme rahvusvaheliseks teenistuseks mõeldud kahe pataljoni ülalpidamisega.”