Kunagi oli Taavi Rõivas Teie nõunik, aga nüüd on nii, et Teie olete tema nõunik. Kas nüüd siis muna õpetab kana või hoopis vastupidi?
Kõigepealt tuleb lahendada ikka see filosoofia põhiküsimus, et kumb oli enne muna või kana – mina ei oska seda öelda. Aga ju siis aeg on teinud täistiiru ja ma andsin nõusoleku osaleda peaministrini poolt juhitava valitsuskomisjoni töös, mis puudutab riigireformi, haldusreformi ja riigielu ümberkorraldamise küsimusi. Ma arvan, et selle 25 aastaga on mulle midagi külge jäänud ja ma millegi pärast usun, et ma suudan kaasa mõelda.

Millist nõu te seal komisjonis andma hakkate?
Ma arvan, et minu kui nõuniku kreedo on see, et nõuniku mõtteid ja seisukohtasid väljendab avalikkusele see isik, keda nõustatakse. See tähendab seda, et nõunik ei ole mingi solist, et nõunik ei ole arvamusliider selles kitsas küsimuses, millega ta tegeleb. Kui anda kellelegi nõu, siis seda kas võetakse kuulda või ei võeta. Siin on ka viimasel ajal olnud selliseid juhtumeid, kus nõunik on ennast solisti rolli pakkunud ja mina seda ei kavatse.

See tähendab seda, et kui teil on nägemus haldusreformist, siis te kirjeldate seda komisjonile, mitte avalikkusele?
See on peaministri koordineeritud tegevus ja kõneisik ongi tema. Kõik teised, seal hulgas ka Teie, saate talle nõu anda, kas nõu võetakse kuulda, on juba otsustajate küsimus. Mina annan endale selgelt aru, et ma ei kuulu otsustajate ringi. Küll aga arvustajate ja kriitikute rolli, aga seda ma teen selles komisjonis ja vestlustes peaministriga.

Aga oma nägemus haldusreformist on teil selgelt olemas?
Mul on Eesti riigist selge nägemus olemas. Ja mitte ainult 10-15-25-ks aastaks. Kui vana te olete?

Mina olen 25.
Vot, kui teie olete 65 ja teil on hulk lapselapsi, siis te saate rääkida nendele et Eesti riik kestab veel seni kuni kui teie vanim lapselaps saab lapselapselapse ehk teisisõnu me peame ikka mõtlema oluliselt pikema perspektiivi peale kui neli aastat valitsusperioodi, neli aastat eelarvemenetlust, et sellega jälle edukalt järgmiste valimisteni vedada. Mulle on see temaatika olnud hingelähedane selle riigi tekkest alates. Kui küsitakse, et mida ma arvan, küll ma siis arvan midagi.

Ma siis küsingi, et mida te arvate?
Arvan, et riiki tuleb edasi arendada nii nagu aeg ja inimesed lähevad edasi. Me ei saa selg ees minna tulevikku, kaapida vanu asja tagant välja selleks, et sisemisi intriige teha või üksteisele ära panna. See käib paratamatult avaliku elu juurde, aga see ei tohi muutuda põhiliseks. Ma kaldun arvama, et selles osas sellist arukat diskussiooni ja erinevate seisukohtade kaalumist on tarvis arendada.

Te räägite pikast perioodist, aga ometigi see seaduseelnõu peaks valmis saama järgmise aasta 1. juuliks.
Me saame vist erinevalt aru. Seadus saab valmis siis kui ta on praktikas niimoodi rakendunud, et rahvas teab seda peast ja kõik teavad, et seadus on selline. Seadus ei saa valmis sellega kui mingi eelnõu kirjutatakse valmis, saadetakse parlamenti, koputatakse ära ja minnakse edasi järgmisele etapile. Seadusega on väga raske muuta ühiskondlikke hoiakuid - need kujunevad põlvkondade jooksul välja. Üks vana aja filosoof on öelnud, et rahvas ei austa seadust, mida tema elu ajal muudetakse. Selles on väga suur tõde. Valmis saab ta nii, et ta juurdub nii, et ei pea riikliku sundi selle täitmiseks kasutama. See on mõttelaad, käitumisnorm. Õigusloomes on arengusuundasid mitmesuguseid, üks on lihtsalt direktiivne lahendamine, et võtame seaduse vastu ja sellega on kõik asjad lahendatud. Teine asi on see, kui me peame sellele meeletu raha kulutama ja riigi sunniaparaati rakendama seadusega täitmisega. Siis seadus nii kui nii toimima ei hakka.
Küsimus on selles, et seaduseelnõu võib tõesti valmis kirjutada selleks kuupäevaks ja parlamendimenetlus, oleneb poliitikute otsustusvõime kiirusest, võib kesta ka pool aastat, aga kui suur programm valitakse, on otsustajate teha. Neid riigireformi ideid on õhku paisatud kõikvõimalike, mis on jõukohane ja mis mitte. Minul on hea meel, et mind kutsuti kaasa rääkima ja kaasa mõtlema.

Seda asja pole suudetud aastakümneid ära teha, kas te usute, et nüüd saab?
Mina ei tegele riigielu küsimustes usu küsimustega. Usk on ühes teises valdkonnas vajalik. Mina ei räägi usust, vaid reaalsetest võimalustest, mida on võimalik selle 1,3 miljonilise elanikkonnaga oma riiki pidades ära teha ja eks näeb, mida seal siis otsustatakse. Meie kõige kitsam ressurss üldse on inimressurss. Meil on küll toredaid soid ja laukaid ja kena loodus ning kõike muud, aga samasugusel territooriumil Hollandis elab kui palju? Paarkümmend miljonit inimest. Siin on mõtlemiskohtasid nii palju. Ma rõhutan veel, et ma ei lähe kellelegi oma arvamusi peale suruma. Kui küsitakse, siis ma räägin, et mis ma mõtlen.
Ma ei ole kunagi läinud kuhugi jutuga, et vali mind, vali mind. Ma ei saa palka seal komisjonis. Ma olen pensionär, mul on aega ja see teema on mulle südamelähedane. Ma saan pensioni ja tegutsen edasi advokaadina, mul ei ole mingisuguseid lisasissetulekuid tarvis.

Te töötate hetkel ka advokaadina. Kas teil läbi klientide ei või huvide konflikti tekkida?
Iga kaasus Eesti väiksuse puhul tuleb välja selgitada, kas huvide konflikt tekib või mitte. Igas kohtuvaidluses on välja selgitada, kas on huvide konflikt või ei ole. Olenemata sellest, kas keegi on kellegi nõunik. Sel juhul ei saaks üldse mingit tööd teha kui leitakse huvide konflikt sellisel tasandil kui keegi on kuskil mittekoosseisuline nõunik ja siis advokaadibüroo Rask ei tohiks esindada kliente riigi vastu. Need on konkreetsed vaidlused, mistahes vaidlused ja need ei puutu sellesse sfääri, millega mina peaksin tegelema. On loomulik, et mina isiklikult ei saa peaministri vastu mingit hagi esitada või talle mingeid pretensioone esitada.