Samale järeldusele jõudis hiljuti kirjanik Andrus Kivirähk, kes tõdes, et sööklas lõunatamine on kuidagi madal ja proletaarne, buffet’s seevastu tundub aga isegi hapukapsa lehk moodne ja peen, kirjutab Sakala.

Väikeses Viljandis võib näha ärisilte Home Gallery, Glamuur ja Fashion Butiik, Unique Boutique, Segamix, Dreamland ja Konditoria Tunturi. Ka rajatavad moodsad kaubanduskeskused on otsustanud kõlavate nimede Eiffel ja Dayoff kasuks.

Seda, et eestlastele võõrapäraseid nimed meeldivad, tõdeb ka keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk. Küllap arvatakse, et mida võõrkeelsem või -pärasem, seda vägevam, oletab keelemees. See paistab silma peaaegu igas eluvaldkonnas.

“Eestlaste võõrapärasuse ihalus torkab väga hästi silma isikunimedes,” lausub Tomusk. Nii on poisid saanud nimeks Kalli-Christal, Rögabert ja Dildomar, tüdrukuid on aga ristitud nimedega Maerut Mannjaana, Gabriela ja Säsiliy Sofi.

Kui isikunimede puhul on olukord pärast nimeseaduse jõustumist paranenud, siis ärinimede vallas valitseb seniajani täielik vabadus. 1995. aastal vastu võetud keeleseadus nõudis, et Eesti ettevõtete nimetused oleksid eestikeelsed. Neile võis lisada võõrkeelse tõlke, ent nimetusse kuuluvad nimed pidid jääma tõlkimata.

Butiikide lastehaigusest on Tomuski hinnangul kujunenud tõepoolest juba krooniline tõbi. Keeleinspektsioon on helistanud ettevõtjale, kes ei saanud kuidagi aru, miks tema ei või üles panna oma ütlemata peent silti, millel seisis väga elegantselt hõbedases kirjas sõna “boutique”, kui samal tänavajupil on juba tosina jagu boutique’e. On salong-, hotell-, küüne-, padja, moe- ja kunsti-boutique.

“Meie selgituse peale, et “boutique” on eesti keeles kasutusel tsitaatsõnana ning seda ei sobi omasõnaga kokku kirjutada, pakkus tarmukas ettevõtja, et ta kirjutab siis selle asemel “buduaar” — see sõna on ju ometi eesti keeles olemas,” meenutab Tomusk. “Ettevõtja arvates oli tema tegevusala niivõrd peen, et ärile eestikeelne nimi ei tulnud lihtsalt kõne alla.”