Solman on veendunud, et Eestis on hulk inimesi, kes on õppinud hakkama saama abiorganisatsioonide ehitatud süsteemi siseselt, kasutades hüvesid ja mõtlematagi pingutamisele.

"Aga sama suur hulk inimesi on hästi hakkamasaavate ja jõukate inimeste hulgas, kes jõudes teatud tasemele, enam ei pinguta," rääkis Solman Delfile.

Tema sõnul on inimesi, kes hea töökoha mugavusstsoonis targalt kuss püsivad, sõudes hiljukesi, et oma mugav töökoht võimalikult pikaks säilitada, hoolimata ümbruskonnast.

Aga on ka jõukaid, kes elavad hedonismis ega mõista neid, kelle käsi halvemini käib ja arvavad, et las "lollid" rabavad, nemad ongi sündinud õrrel istuma ja teised õrre all sebima.

Kuidas abivajajad nendele antava abiga toime tulevad? Kas nad kahmavad liiga palju kokku? Kas annetatakse asju, mida nad tegelikult ei vaja?

Abivajajad muidugi võtavad vastu ka mõttetuid asju, kui neile antakse. Annetatakse vahel ka mõtlematult. Kui endal on üle, siis võib ju tunduda, et puudustkannatav inimene vajab kõiki neid riideid ja esemeid, mis üle on. Aga nii ei ole, puuduse kannatajal on ka oma väärikus. Teinekord on tark oma ebavajalikud ja moest läinud riideesemed annetada kaltsuvaipade tegijatele või taaskasutuskeskusele, vale on eeldada, et vaene inimene võiks käia klouni kombel riides.

Arvan, et riide-esemete puuduse üle tänapäeval väga kurta ei saagi, aga perekondi, kus üksikema toidab 3-4 last, elab toimetulekutoetusest, siis on reaalselt just rahalist abi ja toiduabi vaja. Kuu aega piskust mitu suud ära toita pole reaalselt võimalik, samuti kodukulusid kanda. Toiduabi, mida saadakse abiorganisatsioonidelt, on ka laste tervislikuks arenguks liiga ühekülgne.

Võib arvata, et inimene, kes oma palga või pensioni eest peab ostma toitu, käib sellega säästvamalt ümber. Ta ostab terve pätsi leiva asemel pool, sest muidu läheks osa hallitama. Samas inimesed, kellel on õpitud abitus ja kes on harjunud saama niisama, ei näe probleemi selles, et nad muidu saadud toidu ära viskavad.

Kõigesse, mis on ilma suurema pingutuseta saadud, nii suhtutaksegi. Seda mis on vaevaga teeninud, osatakse väärtustada. Kui kõrvutame siinkohal toiduettevõtete ja toidukäitlejate meeletut kogust kvaliteetse toidu ära viskamist abivajava üksikisiku puuduliku suhtumisega, siis seda ei anna võrrelda. Iga päev visatakse ära väga suuri koguseid toitu, millest kõrvaltänava lapsed unistada võivad.

Ainult ettevõtjaid siin süüdistada on ülekohtune - seadused ei luba toitu pakkuda kui ainult teatud ajaliimidi ulatuses ja kauba realiseerimine on äriettevõtte loogikale vastavalt enamasti suur lisakulu. Isegi kui teatakse, et toit on täiesti kasutamiskõlbulik, utiliseeritakse see ka hirmus, et ühe negatiivse kaebuse korral tabab ettevõtet meediarünnak ja mainelangus, mis võrdub müügi languse või ebapopulaarseks muutumisega.

Kas abisaajad käituvad ka ülbelt - põlastavad neile antud abi või abistajaid? Ei ole pakutavaga rahul? Tahavad midagi rohkem või midagi paremat?

Ebaviisakust ja tölplust esineb inimeste hulgas sõltumata nende varalisest seisust või staatusest. Alati on neid kes pole rahul. Suurem osa abivajajaid suhtub tänuga. Aitajad peaksid silmas pidama, et abivajajate väärikus aitamisprotsessis tagatakse ja annetajate soovid võimalikult täpselt täidetakse.