"Maailma terviseorganisatsioonil on välja toonud, et kui riigis tarvitatakse aastas ühe elaniku kohta üle kuue liitri absoluutalkoholi, hakkab alkohol põhjustama tervisehädasid, mille kulud on suuremad kui kogu alkoholitööstuselt kogunenud tulu ühiskonnale," kirjutas Raudne.

"Kui 1984. aastal, aastake enne Gorbatšovi algatatud alkoholivastast kampaaniat joodi Eestis keskmiselt 11.8 liitrit absoluutalkoholi elaniku kohta, siis aastal 2007, buumi tipphetkel, joodi 12.7 liitrit. Peale masu alkoholitarbimine langes oluliselt, kaasa aitasid mitmed korraga sätestatud piirangud nagu 2008. aastal kehtestunud öine alkoholimüügi keeld ning riigieelarve puudujäägist tulenenud alkoholiaktsiiside oluline tõus aastatel 2008. ja 2009. Praeguseks on alkoholi kogutarbimine 8.7 liitrit elaniku kohta, kuid tööd jätkub."

"Põhjust on olla optimistlik. Ehkki alkoholi ennetuse vajadusest on aru saadud ning seda erineval viisil edendatud 1990ndate keskpaigast saati, siis alles 2011. aastal algas protsess riikliku alkoholipoliitikadokumendi kokkupanemiseks. Alkoholipoliitika rohelise raamatu kokkupanemise protsess vältas 2011 ja 2012 aastal ning oli üks põhjalikumaid kaasamisprotsesse Eestis, andes sõna kohalikest omavalitsustest ja kodanikuühiskonna terviseorganisatsioonidest kuni alkoholitootjate, maaletoojate ja müüjatele ning nende kõikvõimalikele esindusorganisatsioonidele. Alkoholipoliitika rohelise raamatu loomise protsessis oli ka selgelt näha valitsusasutuste ja ministeeriumite arvamuste lõhestumist vastavalt sellele, millist tükki ühiskonnast mingi ministeerium esindas. Justiits-, sise-, sotsiaal-ja haridusministeeriumi ametnikud, nii palju kui nad kohal käisid, olid üldiselt alkoholipiirangute ning kahjude vähendamise poolt. Majandusministeerium, kultuuriministeerium, ning rahandusministeerium, kes vaatavad rohkem majanduse ning maksulaekumise protsesse, olid sageli pigem piirangute vastu," kirjutas Raudne.

Tema sõnul proovivad alkoholitootjad pidevalt takistada meetmeid, mis vähendaksid alkoholi tarbimist. "Samuti on viimase aasta jooksul maalitud kümnete artiklite kaudu dramaatiline kujutluspilt sellest, kui suur osa eestlasi on hakanud Lätist alkoholi tooma ja kuidas Eestis jäävad maksud seetõttu laekumata, kuidas isegi soomlased ei tulevat enam Eestisse alkoholi ostma, vaid minevat kohe Lätti. Piirikaubandus on tõesti suurenenud, kuid järeldused poliitikale on alkoholitootjate poolt tugevalt liialdatud," kirjutas Raudne.

"Järgmiste sammudena oleks valitsusel mõistlik alkoholi aktsiisipoliitikat timmida ja vähendada ebamõistlikku vahet, mille järgi kanget alkoholi maksustatakse 2.6 korda kõrgema aktsiisiga kui lahjat alkoholi, mis moodustab 65% kogu Eestis ärajoodud alkoholist ja mis toob kaasa spetsiifilisi kahjusid lastele ja noortele. Kui tahta vähendada suurt nõudlust (Läti)alkoholi järele, aitaks oluliselt kaasa ka see, et me lihtsalt räägiks alkoholiglamuurist vähem. Seda saab teha läbi reklaami vähendamise, mis tähendaks, et Reformierakond peaks leidma valitsuse istungite kavas aega arutada alkoholi-ja reklaamiseaduste muutuste eelnõu, mis on valitsuses kinni olnud alates varakevadest."