Hansel Järvele jäi abikaasa surma järel kasvatada kuus last, järgmine naine sünnitas kaks veel juurde, aga haihtus siis koos nende ja suurperetoetuseks välja räägitud 30 000 krooniga, kirjutab SL Õhtuleht. Lapsed õnnestus isal kohtu kaudu tagasi saada.

Mehe sõnul olla riigi ja valitsuse põhiline aps see, et keegi ei vaata üksikvanema(te) poole. „Minusugune on neile kõrvaline asi. Põhiline, et oleks tööjõud, et saaks noore inimese tööle.”

Kümnendat aastat lastega kodusoleva isa selle aja eest pensioni ei saa. Ta on 53-aastane. Kui kõrgvererõhktõvega grupi peale jäi, oli tööstaaži 27 aastat 2 kuud ja 10 päeva.

„Siis räägitakse tagajärgedest. Aga kui noorel ei aita õiget teed käia, on tal kerge valele rajale sattuda. Eesti riigis on kõik viimseni taandatud rahale. Lastele võiks ometi midagi olla ka tasuta — treeningud, võistlused, diplomid, suvelaagrid, huviringid,” põrutab Järv.

Sport on rikaste pärusmaa, nendib üksikisa, kes teab omast käest suurepäraselt, et kaheksat last trenni panna ei tule kõne alla. Neile kõigile suusad või jalgrattad osta — „Kuidas on see võimalik? Kiriku trepile me ju kerjama ei lähe. Ja siis julgeb mõni poliitik veel õiendada, et suured pered tahavad ainult saada, anna neile miljon, ikka ei jätku. Kas võib alatumat juttu olla? Suurpere pole harjunud laiutama, meiesugused ajavad piskuga läbi.”

Isa töötab päevad läbi oma pere abimajandis, suures koduaias. Sealt tuleb ninaesine — kartul, kapsad, kurgid, tomatid, juurekraam, õunad, marjad. Osa aiasaadusi muundub Elva turul elamisrahaks.

„Suurpered ei saa riigilt tuge sellepärast, et me oleme nagu Muki kaka, millest poliitikud mööda astuvad — muidu astuks sisse. Enne valimisi jagavad suuri lubadusi. Kolme-nelja aastaga tuleb neil ette selline täissöönud nägu, et peab kahe aparaadiga üles võtma. Muidu ei mahu pildi peale ära,” kurjustab Järv.

Järvede pere kindel sissetulek (invaliidsus- ja toitjakaotusraha ning lastetoetused) teevad kuus kokku veidi üle 7000 krooni.

Kurke kastes ja kartulit mullates on isa naljaviluks rehkendanud, mis oleks, kui alatute poliitikute peljatud miljon imekombel kätte tuleks. „Miljoniga saab üheksa-kümme last ilusti ära koolitada ja ellu saata. Normaalse kulutamise juures — lõbustused jäävad muidugi ära — on see täitsa võimalik.”