Tänavu 13. juulil pöördus Eesti Vabariik veeteede ameti (VTA) kaudu hagiga Pärnu Maakohtusse Ristna tuletorni endise majakavahi Oksana Serdjuki vastu, et viimane vabastaks tuletorni kinnistu Ülevaataja hoones asuva eluruumi.

VTA väitis hagis, et Serdjuk on nende endine töötaja, kellega oli sõlmitud suuline üürilepingu, kuid leping öeldi üles 2010. aasta detsembris. Serdjuk pöördus 2010. aasta alguses üürilepingu pikendamise nõudega Harju maakohtusse ja hiljem Tallinna Ringkonnakohtusse, kus jäeti hagi rahuldamata ning kohtuotsused jõustusid 2011. aasta detsembris.

Pooled vaidlesid selle üle, kas Serdjuk kasutab Ülevaataja kinnistul asuvaid eluruume üürilepingu alusel, tasuta kasutamise lepingu alusel või valdab ta eluruume õigusliku aluseta.

2012. kuni 2016. aastani on Serdjuk mitmel korral pöördunud VTA poole sooviga saada uus üürileping või osta kinnistu ära. Amet on aga selgitanud, et vara kasutada andmise otsustab riigivaraseaduse järgi majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. VTA esitas ka kohtule 2016. aasta oktoobris nõudekirja, mis tõendab hageja viimasena esitatud nõuet, et Serdjuk vaidlusaluse kinnistu vabastaks.

VTA esindajad olid mitmel korral kinnistul käinud ja neil kordadel Serdjuk kinnistul ei viibinud. Naine ei vaielnud VTA nõudekirjale vastu, seetõttu eeldas amet, et Serdjuk on kinnistu vabastanud ja seetõttu lülitas 2016. aasta novembris välja elektri ja paigaldas territooriumi autoväravale, hoonele, kuurile ja saunale tabaluku.

Amet leiab, et on andnud Serdjukile piisava aja kinnisasja vabastamiseks, samuti on püüdnud leida kinnisasja vabastamiseks kohtuvälist lahendust nelja ja poole aasta jooksul.

Oksana Serdjuk VTA-le esitatud hagi ei tunnista ning hagiavaldus olevat tulnud talle üllatusena. Ta selgitas, et kasutab Ülevaataja kinnistul asuvat elamut oma elukohana alates 1987. aastast ning tal puuduvad võimalused välja kolimiseks ja kinnistu vabastamiseks.

Serdjuk nõustub, et amet on kinnistu omanikuks, kuid ei nõustunud, et eluruum on tema ebaseaduslikus valduses. Ta väitis, et kasutab eluruumi, kas uue üürilepingulise suhte või alternatiivselt tasuta kasutamise suhte alusel, kuna poolte vahel on tehtud suuline kokkulepe 2011.a aprillikuu lõpus ja mai alguses nii, et ta võib eluruumi kasutada, kui ta teeb seal parendusi ja tasub kommunaalteenuste eest.

Samuti leidis ta, et VTA on ligemale kuus aastat aktsepteerinud, et ta kasutab eluruumi oma elukohana ja tasub elektriarveid.

Kohtu hinnangul ei ole Serdjuki ütlused usaldusväärsed ega eluliselt usutavad. Naise vande all antud seletus ei tõenda, et poolte vahel sõlmiti 2011. aasta aprilli lõpus mai alguses suuline üürileping.

Serdjuk on esmakordselt esitanud väited suulise üürilepingu sõlmimisest 2017. septembril toimunud kohtuistungil. Ta selgitas, et varasemalt ei avaldanud ta seda käesolevas menetluses, kuna tegemist on aastatetaguse sündmusega ning selle meenutamine on võtnud aega.

Kohus leidis, et kui poolte vahel olnuks sõlmitud suuline üürileping väidetud ajal, siis on vähetõenäoline, et naine ei suutnud seda meenutada alates 14. juulist 2017.a, mil talle toimetati kätte hagi materjalid.

Samuti toimus 2011. aastal menetlus Harju maakohtus ning kohtuistung toimus sama aasta mais. Kohus leiab, et ei ole usutav, et Serdjuk, olles saavutanud väidetava kokkuleppe VTA esindaja Toivo Prelaga uue üürilepingu sõlmimises, ei avaldanud seda kohtumenetluses. Samuti ei avaldanud naine uue üürilepingu sõlmimist Ringkonnakohtu kohtuistungil 2011. aasta oktoobris. Hoopis oli ta kaks kuud hiljem
avaldanud, et poolte vahel puudub kehtiv üürileping.

Algselt avaldas Serdjuk kohtule, et kokkuleppe sõlmis ta Toivo Prelaga peale varasemate kohtuotsuste jõustumist. Hiljem asus aga seisukohale, et sõlmis kokkuleppe 2011.a kevadel. VTA väidab aga, et Prela ei olnud sel ajal määratud peadirektori ülesannetesse. Seega on Serdjuki enda ütlused vastuolus ning hiljem ta ka loobus tänavu septembris toimunud kohtuistungil tuginemast asjaolule, et poolte vahel sõlmiti suuline leping pärast kohtulahendi jõustumist.

Kohus leiab, et Serdjuk ei ole tõendanud poolte vahel kehtiva üürilepingu olemasolu, mis annaks talle õigusliku aluse vallata Ristna tuletorni Ülevaataja katastriüksusel paiknevaid eluruume.

Tasuta kasutamise lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe sõlmida tasuta kasutamise leping. Naine ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saab järeldada poolte tahet sõlmida tasuta kasutamise leping. Seega on välistatud ka tasuta kasutamise leping.

Serdjuk ei ole vaidlustanud VTA väiteid, et Ülevaataja kinnistu puhul on tegemist riigivaraga. Riigivaraseaduse järgi peab aga kasutusleping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Serdjuk ei ole esitanud tõendeid, mis annaks aluse kaaluda, mis olid erakordsed asjaolud, et VTA oleks andnud Serdjukile kasutada 2011. aastal kohtumenetluse toimumise ja sellele järgnenud ajal Ülevaataja kinnistul paiknevaid eluruume, eirates Riigivaraseaduse põhimõtteid ja norme.

Seetõttu on kohus seisukohal, et Serdjuki väited poolte vahel sõlmitud tasuta kasutamise lepingust on tõendamata. Samuti leiab kohus, et kuna Serdjuk valdab riigile kuuluvat kinnisasja õigusliku aluseta ning kui ta on tarbinud ruumides teenuseid, siis tulebki tal tarbitud teenuste eest tasuda. Kohus leiab, et VTA soov asja lahendamiseks kohtuväliselt ei saa olla etteheidetav ning see ei anna Serdjukile õigust asuda seisukohale, et õigusliku aluseta valdus on aja jooksul muutunud õiguslikul alusel põhinevaks valduseks.

Tsiviilkohtmenetluse seadustiku järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis menetluskulud Serdjuki kanda. Menetluskulude kindla summa määrab kohus pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.