Kõigepealt oli poliitikutel aga pikalt aega. 22. juunil 2006 kiitis valitsus heaks kaitseministeeriumis valminud vabadussõja võidusamba rajamise lähteülesande. Kaitseminister oli siis Jürgen Ligi.

2007. aastal Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide vahel alla kirjutatud koalitsioonilepingu kohaselt tuli võidusammas valmis saada 2008. aastal, vabariigi 90. juubeliaasta ürituste raames. Märtsis kuulutati välja võidusamba ideekonkurss.

Konkursi tähtajaks oli 2007. juuli ning võidutöö "Libertas" kiitis valitsus heaks 30. augustil. Järgnes pikk vaidlus võitnud töö üle ning muutus ka projekt ise. Dolomiidiga kaetud risti asemel otsustati klaasist risti kasuks. Järgnes klaasist risti ehitaja otsing.

2. veebruaril 2008 saadeti kolmele ettevõttele ettepanek esitada juba 11. veebruariks pakkumus samba ja risti projekteerimiseks ja valmistamiseks. Määratud ajaks saadi sobiv pakkumine vaid Tšehhi firmalt Sans Souci. Lühike tähtaeg valmistas probleeme kahele teisele ettepaneku saanud firmale, tšehhid said pakkumise valmis vaid seetõttu, et kaitseministeerium oli nendega samba valmistamist mitu kuud varem arutanud ja tšehhidel oli järelikult vajalik info olemas, et pakkumiseks valmistuda.

28. veebruaril 2008 kirjutati Sans Souciga leping alla, sammas pidi valmima 11. novembriks 2008. Algas ehitus, mis oli täis tülisid ehitaja, autorite ja kaitseministeeriumi vahel, kuhu lisas omalt poolt värvi ja Tallinna linn.

Juba juunis 2008. teatas kaitseminister Jaak Aaviksoo, et sammas ettenähtud ajal valmis ei saa. Uueks tähtajaks nimetas ta 2009. aasta võidupüha. Kui samba piduliku avamise aeg kätte jõudis, oli aga Sans Souci ja kaitseministeeriumi vahel endiselt üleval rida vaidlusküsimusi, mistõttu ministeerium keeldus tšehhidele samba eest viimaseid makseid tegemast. Kohe peale samba avamist tuli seda remontima hakata.

Riigikontroll hindas Vabadussõja võidusamba rajamise probleemide peamiseks põhjuseks poliitilist otsust sammas 2008. aastal valmis saada hoolimata sellest, et tegemist oli tehniliselt keeruka objektiga. Kiirustamine läks aga maksumaksjale lõppkokkuvõttes kallimaks ning venitas samba tegelikku valmimist.

Ka Aaviksoo tunnistas 22. märtsil 2010 riigikogu riigieelarve kontrolli komisjonile, et "tähtajad olid selgelt poliitilised".