Riigikohus: vahistatul on õigus pikaajaliseks kokkusaamiseks
Riigikohtu üldkogu menetles kaebust, kus ligi poolteist aastat vahi all viibinud isikul oli küll lubatud kohtuda enda pereliikmetega lühiajaliselt, ent vangistusseadus välistas eranditeta õiguse pikaajaliseks kokkusaamiseks. Sellles tulenevalt ei saanud vahistatu pikaajaliselt kohtuda enda nelja ja poole aastase lapsega.
Ka halduskohus oli samas kohtuasjas varem leidnud, et pikaajalise kokkusaamise absoluutne keeld vahistatule on põhiseadusvastane.
Samas ei saa riigikohtu sõnul välistada, et vahistatu pikaajaline järelevalveta koosviibimine oma pereliikmega võib teatud juhtudel soodustada uute kuritegude toimepanemise, sealhulgas tõendite hävitamise ja tunnistajate mõjutamise organiseerimist. Küll aga ei pidanud riigikohus sarnaselt halduskohtuga tõsiselt võetavaks, et antud juhul oleks vahistatu saanud kriminaalmenetlust oma lapse kaudu mõjutada, sest ta polnud kriminaalasjas kannatanu ega tunnistaja.
Kuivõrd vahistatu puhul ei olnud kahtlust, et ta oleks püüdnud kriminaalmenetlust mõjutada ka enda ema või õe kaudu, rõhutas riigikohus, et kõigi vahistatute pikaajalist kokkusaamist enda pereliikmetega ei tohiks täielikult ja eranditeta keelata.
Üldkogu leidis seega, et seaduses kehtestatud absoluutne pikaajalise kokkusaamise keeld on vastuolus põhiseadusega kaitstud õigusega perekonnaelu puutumatusele.
Riigikohus selgitas ühtlasi, et tänane otsus ei loo kõikidele vahistatutele piiranguteta pikaajalise kokkusaamise õigust enda pereliikmetega. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik võimaldab nii prokuratuuril kui ka kohtul keelata õigust pikaajalisele kokkusaamisele, kui esineb kahtlus, et kokkusaamine võib kahjustada kriminaalmenetlust. Samuti on seadusandjal võimalik määratleda, et pikaajaline kokkusaamine on välistatud vahistatute puhul, keda kahtlustatakse teatud tüüpi kuritegudes.
