Eesti Päevaleht kirjutas sel nädalal ebatavalisest kohtuasjast, milles vähihaige lapse pere ootab Riigikohtult seisukohta, kas kohtu teel saab sundida haiglat ja arste ravima kedagi mõnel konkreetsel viisil. Antud juhul oli küsimuse all leukeemiahaige lapse keemiaravi asendamine kõrgdoosis C-vitamiini annustega, mida ei peeta tõenduspõhiseks raviks. 
Tegu on väga märgilise kohtuotsusega, mis muudab edaspidi perspektiivituks kõik kohtuasjad, kus keegi tahaks nõuda haiglalt mittetõenduspõhist ravi. Kõrgeim kohus sedastas, et teatud tingimustel võib haigla küll ka teaduslikult tõestamata meetoditega patsienti ravida, kuid patsiendil puudub õigus sellist ravi nõuda. 
Kohus märkis, et seadus lubab üldtunnustamata meetodit kasutada, kui tavapärased meetodid lubavad väiksemat edu, patsienti on meetodi olemusest ja võimalikest tagajärgedest teavitatud ning patsient on andnud nõusoleku meetodi kasutamiseks. „Selline võimalus on muu hulgas mõeldud väga raskes tervislikus seisundis olevatele patsientidele ja arstiteaduse arenguks ning üldise taseme tõstmiseks,” tõdes Riigikohus, lisades, et see ei tähenda siiski, et patsiendil on õigus sellist ravi arstidelt nõuda. „Üldtunnustamata ravimeetodit saab seega kasutada vaid [haigla ja patsiendi] kokkuleppel.”
Kohtuotsus põhineb kohe 16-aastaseks saava Mirjami juhtumil. Mirjam on juba mitmendat nädalat koomas. Ta on Tallinna Lastehaigla intensiivravipalatis veetnud üheksa kuud, alates mullu detsembrist, mil talle tehti leukeemia tõttu keemiaravi. Tema ema sõnul on keemiaravi mõjunud lapsele kohutavalt ja toonud kaasa hulgaliselt raskeid tüsistusi. Mirjami seisund on järjest halvenenud.