Riigikohus küsib Eesti vangivalvuri võimaliku diskrimineerimise osas Euroopa Kohtult eelotsust
Tartu vangla vabastas 2017. aastal ligi 15-aastase laitmatu teenistuse järel ametist vangivalvuri, kellele polnud neil muid etteheiteid kui asjaolu, et valvur kasutas ühes kõrvas kuulmisaparaati, mille abil kuulis normikohaselt. Teise kõrvaga kuulis valvur ilma abiseadmetetagi hästi.
Vabastamise põhjuseks oli valitsuse 2013. aasta määrus, mis kehtestas vanglateenistuse ametniku tervisenõudena kindlad kuulmismäärad ja sedastas, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuses töötamiseks ja sellele erialale õppima asumiseks.
Valvur, kelle senisele tööle polnud tehtud enne lahtilaskmist mitte vähimaidki etteheiteid, kaebas Tartu vangla kohtusse, nõudes vanglajuhi käskkirja õigusvastaseks tunnistamist ja õiglast hüvitist, rõhudes asjaolule, et valitsuse määrus on vastuolus põhiseaduse ja võrdse kohtlemise seadusega.
Halduskohus jättis õiguse vanglale, kuid Tartu ringkonnakohus tegi vastupidise otsuse, rahuldades valvuri kaebuse. Ringkonnakohus leidis, et määruse lisas toodud norm on tõepoolest vastuolus põhiseadusest tuleneva üldise võrdsuspõhiõiguse ja ka õiguspärase ootuse põhimõttega. Ringkonnakohtu otsusega tuli Tartu vanglal maksta lahti lastud valvurile hüvitist 60 kuu palga ulatuses.
Kohus nentis, et vaegkuuljaid on sobiv võrrelda vaegnägijatega. Valitsuse määrus lubab valvuril küll kanda prille ja kontaktläätsesid, kuid ei näe ette võimalust kasutada kuuldeaparaati. „ Järelikult on määruseandja kohelnud vaegnägijaid ja vaegkuuljaid erinevalt osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus, ja sellega üldist võrdsuspõhiõigust riivanud,” sedastas ringkonnakohus tänavu aprillis.
Vangla tõi kuuldeaparaadi vastuväitena asjaolu, et lisaks raadio- ja telefoniside pidamisele peab ametnik kuulma vanglas muu hulgas näiteks isikute sosinal kõnet mitme meetri kauguselt ja olema võimeline kuulma ka olukorras, kus näiteks ründe käigus tuleb abistav vahend ära või selle patareid tühjenevad. Ringkonnakohus nentis, et sama hästi võivad ründe tagajärjel puruneda ka prillid ja on arusaamatu, miks sel juhul ei peeta probleemiks valvurit, kes ründeolukorras purunenud prillide tõttu hästi ei näe.
„Prillid, mis võivad koosneda metallist ja klaasist, võivad kukutada endast suuremat ohtu kui kuuldeaparaat, mis on üldjuhul miniatuurne ja valdavalt plastikust,” märkis kohus. „Vaegkuulja saab kuuldeaparaadiga teha oma tööd ohutult ja täisväärtuslikult samamoodi, nagu vaegnägija saab teha oma tööd ohutult ja täisväärtuslikult prillide abil.”
Ringkonnakohus nentis ka, et Tartu vangla rikkus vallandamisega valvuri õiguspärast ootust. Valvur alustas tööd 2002. aastal, mil õigusnormid ei seadnud vaegkuuljatele vanglateenistuses olemisele piiranguid. Valvuril oli jäänud vaid paar aastat ajani, mil tal oleks olnud õigus saada väljateenitud aastate eripensionit. „Kui isik pärast aastatepikkust laitmatut teenistust temast sõltumatutel põhjustel vabastatakse ja tal ei pruugi enam jääda aega teises kohas pensionipõlveks seatud eesmärkide saavutamiseks, võib tegemist olla riigi sõnamurdliku käitumisega,” nentis kohus.
Seega algatas ringkonnakohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse määruse normide põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.
Riigikohus nentis, et ringkonnakohus jättis kontrollimata määruse vastavuse Euroopa õigusele, sest lisaks põhiseadusele tuleneb diskrimineerimiskeeld ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 21, samuti direktiivist, mis puudutab võrdset kohtlemist töö saamisel.
Direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaks tööle või hoiaks tööl isikuid, kes seavad ohtu asutuste toimimisvõime. Riigikohus leidis, et antud asjas on oluline välja selgitada, kas valitsuse määruses seatud piirang oli õigustatud eesmärgi saavutamiseks sobiv ja proportsionaalne.
Seega otsustas Riigikohus enne otsuse tegemist küsida Euroopa Kohtult eelotsust, kas valitsuse määruses olev nõue, mis täielikult välistab kuulmisaparaadi puhul vanglateenistuses töötamise, on direktiiviga kooskõlas. „Direktiivi tekstist ja Euroopa Kohtu senisest praktikast ei saa teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks.”
