Riigikogulased nokivad igavusest nina

Toompeal Baltimaade kalleimat parlamenti külastades leiab luksuse asemel eest kõleda vana maja, kus räsitud nägudega riigikogulased istungite ajal igavusest nina nokivad ja pilte joonistavad.

Õhtuleht käis uurimas, kuidas neljapäeval, 8. aprillil riigikogulased tööl käisid. Sellel päeval maksid Eesti vabariigi maksumaksjad riigikogu ülalpidamiseks 723 832 krooni ja 40 senti. Iga eestlane maksab aastas parlamendi ülalpidamiseks ligi 140 krooni.

Arhailise ja amortiseerununa mõjuv Toompea loss ei jäta muljet, et tegu oleks rahas kümbleva riigikogu residentsiga, pigem vastupidi. Kuigi lossis korraldati mõne aasta eest suurejooneline renoveerimine, meenutab suurem osa hoonest oma pruunide seinte ja naksuvate parkettpõrandatega nõukogudeaegset ametiasutust, kirjutab SL Õhtuleht.

Riigikogu suitsuruum näeb välja nagu räämas ühiselamu koninurgake. Laual vedeleb lohakalt raputatud tuhk. Uudishimulik silm tunneb tuhatoosis ära vaese mehe sigaretimargid Leek ja Red and White, sekka mõne Marlboro Lightsi. Nurgas mängiv tolmukorraga kaetud raadio on keeratud (loomulikult) Elmari peale ja põhja.

Kohe ümber nurga asuva söökla piimaklaasid on rasvaplekilised. Lõunaks pakutakse keldriköögi hinnaskaalasse mahtuvat maamehe karbonaadi hapukapsaga. Premiumi õlu maksab 15 krooni.

Ülemise korruse kohvikus saab stressi puhul ka kiire klõmmi teravat hinge alla visata. Kohvikus aastaid töötanud neiu sõnul joovad parlamendisaadikud tööpäeva jooksul alkoholi väga vähe — tavaliselt läheb vaid paar pudelit õlut, kangema kraami pudelid pidavat aga jõude seisma. “Aastate eest läks alkoholi ikka kastide kaupa iga päev,” meenutab baaridaam nostalgiaga.

Viis minutit enne kella kümnese istungi algust saabub riigikogu saali esimene parlamendisaadik — Ene Ergma, kes valju häälega uurib, miks saalis tuled ei põle. Kesk-erakondlane Liina Tõnisson räägib naljatledes maksmata elektriarvetest. Kohaloleku kontrolliks on saali tulnud 82 rahvasaadikut. Umbes viis minutit hiljem on neid saali jäänud juba ligi kaks korda vähem, 40 minuti pärast aga napp 20.

Samal päeval peavad rahvaasemikud veel neli korda nupule vajutama, et hääletada kolme seaduse muutmise ning ühe seaduse muutmise ja täiendamise seaduse üle. Neist kaks võetakse vastu, kaks aga lükatakse tagasi.

Istungi ajal toksib Mark Soosaar sülearvutisse teksti, Imre Sooäär loeb e-kirju, Raivo Järvi joonistab. “Miskipärast on mulle jäänud mulje, et kui käsi liigub, siis ma ka kuulan paremini,” põhjendab ta. Järvi sõnul on riigikogus joonistatud piltidest õige varsti oodata ka teemakohast näitust.

SL Õhtuleht rääkis vahetult enne istungi algust pehmeks keskerakondlase Marika Tuusi, kes paigutas oma pükste külge sammulugeja, mõõtmaks riigikogulase füüsilist koormust.

Selgub, et kella 10-16ni on Tuus ära kõndinud 2900 sammu, mis tema tillukesi naisejalgu arvestades teeb umbes poolteist kilomeetrit. Tuusi hinnangul on seda küllaltki vähe, tavaliselt sammuvat ta rohkem. “Minu tööpäev hakkab tavaliselt juba kell pool üheksa, kui toimub fraktsiooni koosolek. Peale istungit suures saalis toimuvad veel arutelud komisjonides, tihti on kohtumised valijatega,” räägib Tuus.

Praegu on riigikogu kantseleis palgal 250 ametnikku (2000. aastal 292,5), neist 40 on fraktsioonide ametnikud. Kantseleis ja fraktsioonides on kokku 51 nõunikku, 28 konsultanti, 19 (ase)juhatajat, 17 sekretäri, aga ka näiteks üks käskjalg.

Riigikogu 42liikmelises haldusteenistuses töötab viis tehnikut ja neli remonditöölist. Insenere, vaneminsenere ja majahoidjaid on kolm, lipuheiskajaid ja perenaisi kaks ning üks päevaperenaine. 38 töötajaga dokumendiosakonnas on aga tööl näiteks kaheksa toimetajat, viis operaatorit ning kaks vanemtoimetajat ja konsultanti.

Kantselei direktor Heiki Sibul ütleb, et tõepoolest tuleb iga riigikogulase kohta 2,5 ametnikku. “Minu teada oli sel aastal riigikogu ainus riigiasutus, mille eelarve vähenes 10 protsenti. See, et Balti riikides on meie kulutused elaniku kohta kõige suuremad, näitab, et Eestis on kõige vähem inimesi. Demokraatia on kallis asi,” selgitab Sibul.