Riigikogulase töö pole vaid saalis istumine
Nn tundmatute roll on vajutada partei pealiini käsul kas rohelist või punast.
Tööaja arvelt kaks nädalat puhkusel käinud Res Publica poliitiku Reet Roosi skandaali järel tõusis Kalamehe sõnul taas küsimus: kuidas mõõta parlamendiliikme tegevust? “Kas agara kohalkäija tööpanus on suurem kui sellel saadikul, kelle tehtud seaduseparanduse tõttu paraneb kasvõi saja inimese elujärg, kuid kelle hingel on mõned põhjuseta vahele jäänud istungipäevad?”
“20 protsenti riigikogu liikmetest töötab palehigis, 30 protsenti on väga vajalikud, 50 protsendi kohalkäimisest pole seaduseloome mõttes ei sooja ega külma. Isegi kui riigikogus oleks poole vähem liikmeid, jääksid proportsioonid ikka samaks. Kuid tegelikult on ka see vaikiv 50 protsenti demokraatia seisukohast oluline. See mass aitab hääletamisi kindlustada,” kõlab ühe nimeka poliitiku hinnang oma saja kolleegi tööle, vahendab Kalamees.
”Kui uskuda teatud osa kohalikust meediast, siis on Toompeal kokku saanud vaid päevavargad ja vereimejad, kelle ainus soov on oma taskute täitmine,” kirjutab Kalamees. “Huvitav oleks näha, kas neil, kes mõnuga saadikute bensiiniarveid ja taksokilomeetreid kokku loevad, jätkuks endal meepottide juurde pääsedes meelekindlust loobuda seadusega ette nähtud hüvedest.”
Praegu on parlamendis esindatud kuus parteid. “Olen veendunud, et valdavalt on kõigis neis poliitikud, kes suhtuvad oma töösse ülitõsiselt ning tahavad siiralt oma riiki ja rahvast teenida,” nendib Kalamees. “Iseasi, kuidas see vastandlike seisukohtade ja eri maailmavaadete virvarris tegelikult välja kukub.”
