"Kaitsmine läks hästi, aga nõukogu häältega viis-viiele jäi töö n.ö viiki," ütles Randjärv Delfile. Saadik lisas, et sisulist põhjendust nõukogu talle ei andnud.

"Mulle ei olnud ühtegi etteheidet. Kaitsmise käigus oli kõik korrektne, toimus akadeemiline väitlus, nõukogu otsus kaitsmisele lubada oli olemas ja välisoponendid andsid hinnangu, et anda kraad," ütles Randjärv.

Randjärve sõnul kavatseb ta nüüd endiselt koostöös instituudiga töö tegemist jätkata. Seda aga, kuna järgmisena võimalus kaitsmiseks tuleb, saadik öelda ei osanud.

Mullu juunis leidis Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi nõukogu samuti, et Randjärve töös „Loovisiksuse roll sotsiaalpoliitilistes protsessides Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loometegevuse analüüsi põhjal ajavahemikus 1940-1980" veel piisavalt arenguruumi ja, et see ei ole küps välisretsensentidele saatmiseks.

Üldiselt leidsid professorid toona üsna üksmeelselt, et Randjärve doktoritööl on selge potentsiaal, kuid ajaloo ja arheoloogia instituudi juhatajat Aivar Kriiskat häiris töö emotsionaalne ja mitteakadeemiline stiil.

Kriiska kinnitas juunis, et doktoriväitekirjade tagasisuunamine täiendamiseks on instituudis täiesti rutiinne praktika: „Peame latti kõrgel hoidma."

Avaliku doktoritöö retsensiooni järgi on Randjärve töö interdistsiplinaarne uurimus, mis käsitleb kahe loovisiku omavahelist kirjavahetust kultuurilooliste sündmuste kontekstis nii muusikateoreetilisest aspektist kui ühendatuna arhiivimaterjalide analüüsiga.

"Senised Eestis nõukogude perioodi kultuuripoliitikat käsitlevad uurimused on keskendunud eelkõige kirjanduse, kunsti, teatrielu kajastamisele. Koorimuusika valdkonnaga seonduvat on käsitletud episoodilis-fragmentaarselt. Uurimistöö keskendub eelkõige 1940.-1980. aastatel laulupeoliikumisega seonduvatele sündmustele ja inimestele, kes leiavad Vettiku-Laasmäe kirjavahetuses nimetamist," seisab töö kirjelduses.

Reformierakondlase Randjärve doktoritöö juhendajaks on muide keskerakondlasest ajalooteadlane Aadu Must.