Riigifirmade töötajad pääsesid kriisi kiuste palgakärbetest
Mitmete ettevõtjate ja ekspertide sõnul langes viimaste aastate majandussurutise põhiraskus eelkõige erasektorile, mis pidi riigiettevõtetest oluliselt rohkem koondama ja kokku hoidma.
SKT langus aastatel 2008–2009 oli kokku ligi viiendik. Sellega võrreldes ei hoidnud riigisektori ettevõtted kriisiaastatel langusega proportsionaalsel määral tööjõu pealt kokku, märkis IT-ärimees, AS-i Helmes juht Jaan Pillesaar. „Eriti võrreldes erasektoriga. Erasektor tervikuna ikkagi vähendas tööjõukulusid keskmiselt proportsioonis langusega, mitmes majandusharus rohkem kui 20%. Kust mujalt siis see peaaegu 20% töötuid tekkis,” ütles Pillesaar.
Kahe sektori palgad ei ole tema sõnul võrreldavad, kuna riigisektoris on üldjuhul tööpinge ja töökoormus palju madalamad.
Kõrgem töötempo
„Enamikus riigiasutustes on õhtul kell 17 kontor oluliselt tühjem kui erasektoris.Samuti on riigisektoris suurel hulgal igasuguseid seminare, koolituspäevi ja koosolekuid, mis ei ole koormuse mõttes päris töö ja mida erasektor endale samas mahus kunagi ei luba,” rääkis Pillesaar ja lisas, et need vähesed inimesed, keda Helmes on riigisektorist tööle võtnud, saavad firmas küll rohkem palka kui riigisektoris, kuid teevad selle eest ka kordi rohkem tegelikku tööd. „Töötempo on palju kõrgem,” rõhutas ärimees.
Riskiinvestor Allan Martinsoni arvates ei ole era- ega riigisektoris olnud peamine eesmärk vähendada keskmist kulu ühe töötaja kohta, vaid pigem vähendada töötajate arvu ja tööjõukulusid ühe toodanguühiku kohta. „See on palju õigem lähenemine, sest ettevõtete ebaefektiivsus ei tulenenud mitte sellest, et inimesed said keskmiselt palju palka, vaid et nad tegid ebaefektiivselt tööd,” rõhutas Martinson. Tema sõnul on äärmiselt vale nõuda, et kõik inimesed peaksid leppima väiksema palgaga selle asemel, et firma töö ümber korraldada ja nende arvu vähendada.
Efektiivsuse küsimus
„Erasektor nii tegigi. Keskmine palk kukkus suhteliselt vähe, küll aga suurenes töötute arv. See on kõige efektiivsem viis inimeste ümbersuunamiseks õigetesse ettevõtetesse ja majandusharudesse,” oli ta veendunud.
Seevastu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi peaspetsialist Karel Lember märkis, et kriisi ajal on palgafondi pidanud vähendama ka riigiettevõtted. „Enamikul suurematest riigiettevõtetest ühel või teisel kriisiaastal tööjõu kogukulud siiski kukkusid. Rohkem kui kahel kolmandikul ettevõtetest tööjõukulud vähenesid 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga. Palgataset suudeti hoida suuresti efektiivsemaks muutumise arvel ja vähendati pigem tööjõu hulka, mistõttu ka tööjõukulud hõivatu kohta tihtipeale ei langenud,” selgitas Lember.
Tema sõnul näitavad arvud küllaltki ausalt tööturu situatsiooni. „Konkureeritakse ju tööjõu pärast vabaturul ja kui tasu ei vastaks tööle, jääksid töökohad lihtsalt täitmata. Võib küll mõelda, et AS-is Eesti Post või Hoolekandeteenustes on palgafondid liiga väiksed, kuid tööjõukulude tõus seal tähendaks ka kohe teenuse hinna tõusu tarbijate jaoks. Seega võib öelda, et proportsioonid on tasakaalus. Ühest küljest töötajaid leitakse ja teisalt on ka teenuse hind turule vastuvõetav,” arvas peaspetsialist.
Kõrget keskmist tööjõukulu omava riigiettevõtte Lennuliiklusteeninduse AS-i juhatuse esimees Tanel Rautits selgitas, et aastaid Euroopa kõige efektiivsema lennujuhtimisüksuse puhul on üsna loogiline, et Eesti kohalik palgatase liigub arenenud Euroopaga ühtlustumise suunas, mis tähendab ka selget palgakasvu. „Kuna meie põhitöö on olulisel määral seotud ülelendava lennuliiklusega ja meie kohustus on tagada teenusosutamise valmidus, siis on meie kulubaas üsna stabiilne ja tootmisettevõttele omaselt meil muutuvkulud sisuliselt puuduvad, mis teeb ka raskeks kohandada oma tegevuskulusid kiiresti tulude muutustele,” põhjendas ta.
„Kui Euroopa kolleegid nägid meie tööjõukulude alanemist 2008. aastal, siis olid nad väga üllatunud. Tulenevalt tegevussektorist peetakse seda väga harukordseks,” lisas riigifirma juhatuse esimees.
Tootlikkuse kasv peab peegelduma palgas
Harri Taliga
ametiühingute keskliidu juht
„Vaadeldud ettevõtete tegevused on küllaltki spetsiifilised. Nii mõnedki neist, näiteks Elering, Hoolekandeteenused, Eesti Energia ja Eesti Loto, ei tegutse avatud turul ja nende tulemused ei peagi otseselt sõltuma majandustsüklist.
Omajagu on neid ettevõtteid, kus võrreldes 2007. aastaga oli mullu töötajate arv oluliselt vähenenud. See tähendab üldjuhul tootlikkuse kasvu, mis peaks kajastuma ka suuremas palgas. Pealegi võib eeldada, et koondamised puudutasid eelkõige madalama palgaga ja väheproduktiivseid töökohti-töötajaid.
Teistest kaugel maas olevad kaks ettevõtet, Eesti Post ja Hoolekandeteenused, on oma palgatasemega nii madalal, et sealt ei olegi praktiliselt võimalik eriti midagi kärpida.
Eesti Energias ja raudtee-ettevõtetes on ametiühingud sõlminud ka kollektiivlepinguid, mis tagavad palgatõusu. Kriisi ajal mõistagi mitte igal aastal.”
Vähenenud kulude taustal kasvas reaalpalk
Andrei Korobeinik
riigikogu liige, ettevõtja
„Eesti keskmine palk on viie aastaga tõusnud ligi 16%. Samas kui tabelis toodud riigifirmadel on keskmine palk tõusnud peaaegu 21%, võtsin arvesse vaid neid firmasid, mis eksisteerisid ka 2007. aastal.
Küll aga väärib tähelepanu fakt, et inimeste arv on nendes firmades oluliselt langenud. Kui 2007. aastal töötas seal 16 303 inimest, siis 2011. aastal jäi alles vaid 14 212. Vahe on üle 2000 inimese või 15%. Selle tulemuseks on summaarne tööjõukulu nendes firmades tõusnud vaid 5%.
Nii era- kui ka riigisektor panustavad kriisi ajal efektiivsuse tõusule. Olemasolevate andmete põhjal ei saa üldpilt väga informatiivne olla. Võimalik, et paari suure firma reorganiseerimine mõjutas tulemust oluliselt. Kuid kui see ongi trend, siis mina võin seda vaid tervitada. Kui 16% palgatõusu taustal tõuseb riigifirmade reaalne palk rohkem, aga kogu tööjõukulu vähem, siis see on samm õhema riigi suunas.”
