REPORTAAŽ USA SÕJALAEVALT: Mida kujutab endast elu metallkarbina kinnises 12-korruselises kõrghoones, kus kehtivad karmid reeglid?
Kui me oma erinevatest riikidest saabunud ajakirjanike grupiga õhtul Briti mereväe aluselt HMC Ocean pärast helikopterilendu San Antoniole kohale jõuame, oleme eelmise päeva lühikese une ja kell kuus tegutsema hakkamise järel nii väsinud, et tahaksime, et meid viidaks kohe magama. "Kus on voodid?" on ainus mõte meil kaheksal.
Tulnud just vaheda briti huumori keskelt, kus keegi meile väga reegleid ette ei lugenud - peale selle, et liikuda sai sealgi kogu aeg saatjaga ning oma nn strateegilistesse ruumidesse, kus pildistada ei võinud, meid ka ei viidud - tundus esiti küll, et siin USA laevas läheb jamaks järgmised 24 tundi vastu pidada.
Reeglid
Kolmelehelisel paberil on esiteks märgitud see, et kohe võib ära unustada mobiiltelefonid ning wifi. See on reeglitest esimene punkt: no phones! Mobiililevi pole ning ka wifist ei tasu rääkida, meie tagasihoidlik soov ajab laevarahva muigama. Eks ikka turvalisuse huvides pole mingit ühendust muu maailmaga.
Söögi ja joogikraami tarvitatakse ainult nn "mess area"-s ehk siis söögisaalis.
Keelde jagub tervele pikale leheküljele, mida teha ei tasu. Meeste magamisruumid on ainult meesterahvastele, naiste magamisruumid on rangelt naisterahvastele. Ka on keelatud seksuaalne tegevus või ka avalikult oma kiindumuse näitamine.
Kuid ka pärast briifingut ei ole meil kauaigatsetud vooditesse veel asja, enne korraldatakse meile erinevate mereväekindralitega üks ootamatu - aga väga huvitavaks osutuv pressikonverents, kus saame teada, et kogu õppuste aja on rahvusvahelistest vabades vetes neid jälginud Venemaa sõjalaevad.
Kogu liikumine laevas on omajagu turnimine: treppide asemel on metallist avad, kus laskuvad alla või tõusevad üles redelilaadsed astmed. Kujutage ette, et liigute lõputus labürinditaolises rauast koridoride võrgustikus, mida liigendavad massiivsete hoobadega veekindlad uksed. Ronime oma seljakottide ja tavaariga neid redeleid mööda üles ja alla... Mingisugusest orienteerumisest laevas pole juttugi; mul pole õrna aimugi, mis korrusel või kus ma lõpuks asun, kui jõuame ukseni, millel olev silt kuulutab, et edasi võivad astuda ainult naisterahvad. Oleme jõudnud magamisruumidesse.
Narivoodi kolmas korrus
Kuna kell hakkab peagi lööma keskööd ja on juba magamisaeg, siis põlevad ruumis vaid hämarad punased tuled. Teen mõned pildid, aga ei taha väga magajaid segada.
Igal juhul tunnen rõõmu, et saan oma asjad siia nüüd rahus laokile jätta ja käed taskus sööma marssida, kuid mu saatja vangutab pead ja tuletab meelde rida reeglitest, et asjad tuleb luku taha panna või neid kogu aeg valvata, sest keegi nende eest ei vastuta.
"Aga see oli ju vast ainult relvade kohta? Kas ma pean tõesti oma muud suvalised asjad ka luku taha panema?" imestan. Aga selgub, et peaksin jah, sest vargused pidid olema väga tavalised.
"Tead, meil on väga palju noori ja külalisi praegu ja võib-olla ongi osadel ameeriklastel varastamise suhtes teine arusaam, seda võetakse kuidagi kergemini," ei osanud seda vargusekartust ka mu saatja hästi põhjendada. Eks sel tegelikult on taust natuke sügavam: mereväega liitub palju ka keerulise minevikuga noori, kes mõnikord on päris kehvadest piirkondadest ja kuritegeliku tasutaga.
Ühtegi vaba kappi, mida saaks lukustada, me aga ei leia. Seega topin oma vähemväärtusliku kraami narivoodi kolmandele korrusele teki alla ja väärtuslikumat kraami tassin kaasa, kui lähme südaöisele söögile.
Sõdurisöökla
Kuna käimas on õppused, on viimane paksult rahvast täis: taldrikuid siin sõdurite poolel ei tarvitata, vaid söök laotakse tugevatele plastmassist kandikutele, kus on erinevad lahtrid. Menüüs on nii tugevalt maitsestatud kana, et üks meie grupi ajakirjanikke uurib mõni aeg pärast söömist: mis liha see on, ma söön, aga ei saa aru?
"Kana on meil tõesti väga tihti ja seda maitsestatakse siis muudkui erinevalt. Ükskord oli meil nädal aega järjest kana: sidruniga kana, siis lihtsalt kana, siis karriga kana," kirjeldavad hiljem sõdurid meile menüü üksluisust. Ning kuna köögid toimivad ratsionaalselt, siis jääkidest meisterdatakse üldiselt järgmisel päeval ka mingi roog. Õnneks on kõrvale valida erinevate ubade või maisi vahel, ning ka värske pirn leiab koha mu kandikul. Salativalik on aga olematu.
Aga kõik maitseb kokkuvõttes super: nälg on parim kokk. Rahulolevalt nohisedes lõpetame õhtusöögi ning meid eskorditakse nüüd magamisruumidesse tagasi, kell hakkab saama üks öösel. Ja kes hommikusööki tahab, peab olema söögijärjekorras hiljemalt kell 7.00 muidu hommikusööki ei saa.
Kukun alla või ei kuku?
Ronides nüüd oma narivoodi kolmandale korrusele (ainult üks aste on selle jaoks), proovin seda teha nii vaikselt kui võimalik, kuid kolistan siiski kohutavalt kogemata küünarnukkidega vastu plekist lage lüües. Lampi ei leia ka üles, seega proovin mobiilivalgel endale "pesa" valmis teha. Nii vaikselt kui võimalik, aga kolistan taas - ja taas...
Hommikul, kui äratuskell heliseb, otsustan, et hommikusöögile parem ei lähe, uni on magusam ja öösel sai söödud küll; magan pigem veidi kauem, sest esimene tegevus oli meil planeeritud kuskil kella kümneks alles. Kuid ei, keegi tirib mind varrukast, küsib kas ma olen Ester ja ütleb, et keegi ootab mind ukse taga.
Ronin alla ja leiangi, et mulle on eskort saadetud, ütlen et ma kohe tulen, aga eks ma kohmitsen nii kaua, et söökla ongi juba uksed kinni pannud. Egas midagi, nälga veel polegi, nii et ohvitseride loungest kiire kohvi ja kõik on väga meeldiv. Pealegi on järgmine söögiaeg juba mõne tunni pärast. Seda sööme juba ohvitseride ruumides, kus on taldrikud ja salvrätid ning ka saia-riisi-süsiveskute ja kartuli vahele vahelduseks suurepärane salativalik.
Mis järjekorras me siis asju edasi tegime, ei mäletagi, küllap mingil hetkel käisin duši all ning seejärel saime grupiga kokku ning tuuritasime ja turnisime veelkord kogu laeva läbi. Ikka üles- alla, pikad koridorid ning alati, kui arvasid, et hakkad juba aru saama, kus oled, selgus, et oled hoopis mõne muu maamärgi kõrval. Seekord olid meil kaasas juba laetud akudega kaamerad. San Antonio kohta saad lähemalt vaadata näiteks siit:
Ainult krunnid
Eluolu laevas on veidi teistsugune kui mõnes tavalises sõjaväe osas ja eks sellega peab arvestama. Daamidele on samuti rohkelt reegleid: end meikida võib, aga tagasihoidlikult.
"Muidugi me kasutame meiki: aga vältida tuleb erksaid värve. Väike ripsetušš ja huuleläige ikka, aga no ma ei saa näiteks enda küüsi lillaks värvida," rääkis mu saatja. Juustele on aga USA mereväelastel oma kindlad reeglid: daamid peavad oma pikad juuksed krunnis hoidma.
Oma tuuril põikame ka sisse olmeruumidesse: näiteks juuksuri juurde, õigemini habemeajamistuppa, barber-shop'-i. Sees on ootab mitu meest ning ka ukse taga on järjekord.
"Teen 30-40 lõikust päevas. Aga naisterahvad tavaliselt ei tule siia, kuigi ma ükspäev just ühe lõikuse tegin. Ma ei tea, ju nad lõikavad ise oma juukseid," kehitas juuksur õlgu, kui küsisin, kas daamide erisoove tuleb tihti ette. Aga tööd on laeval tõesti kõvasti. Reeglid on erinevad, need, kes on ajateenistuses, võivad rohkem lubada. Neil, kes on juba merejalaväelased, on aga sõna otseses mõttes reeglid millimeetri pealt paigas. Kui pikk võib olla juus, kuidas peab lõikama bakenbarde, ning ei mingit habet.
Laeva kauplus on sealsete inimeste lemmikpaik. Ülekülvatud kõigega, mis USA-pärane: sealt leiab ameerika komme, vinnutatud veiseliha pakke, kiirnuudleid, müslit ja krõbuskeid ning kõikvõimalikke krõpse ning ebatervislikke suupisteid. Loomulikult ka maapähklivõid ja moosi!
Koridoris jääb silma sularahaautomaat kirjaga "Navy cash". Khmm, tavainimene, tsiviil siit raha ei saa, sest krediitkaartidega pole laeval midagi teha: käibel on ainult sularaha. Ja see automaat on spetsiaalse kaardiga.
Siiski: roaming korraks laevatekil töötas. Kui meil tuur tehtud, võtab pressiohvitser meid oma tiiva alla. Viib oma kontorisse ning seal on üks arvuti, kus saab internetis käia. Selleks aga, et üks fail mu enda arvutist sinna saada ja see ära saata, põletame selle vahepeal plaadile, ei mingeid usb-sid vms juhtmeid: pole turvaline.
Kopter viib meid Poolas Ustka lennuväljale ning üsna maandumise järel on selge, et kuskil kommunikatsioonis on viga olnud: me ju keegi ei andnud teada, mis kell me saabume ja meile pole autot vastu tellitud. Aga maa peal on ju telefonilevi taas olemas, vaatame pilootidele veel järele ning siis istume juba järgnevad kaks tundi Poola lennuväljal ja ootame bussi. Õnneks vihma ei saja, roaming töötab ning tuju ka ka hea.
Delfi ajakirjaniku reisi Poola korraldas ja rahastas USA Eesti saatkond.