Tallinna abilinnapea Andrei Novikov tunnistas jalgratturite kirglikul meeleavaldusel, et ka tulevikus jäävad ratturid ja jalakäijad tõenäoliselt liikuma üht rada mööda.
Täna kogunes Tallinna linnavalitsuse vastas Vabaduse kella all Tallinna jalgratturid, kes tilistasid rattakelladega ja hüüdsid: „Me ei ole tomatid!”
Meeleavaldus algas rahulikult, suisa vaikselt. Kell kolm toetus Kaarli puiesteel jalgratastele sadakond valdavalt nooremaealist inimest, ilmed äraootavad, väikesed vahed sees (alles hiljem saabus politsei, kes palus meeleavaldajatel rohkem distantsi hoida). Õhku oli tõstetud mõni üksik silt, näiteks „Rattasõit toob paremad mõtted”, „Ma ei ole tomat” ja „Tahame siirast jalgrattapoliitikat, mitte rohepesu.” Ühelt sildilt vaatas vastu tomat, kel oli Tallinna transpordiameti juhataja asetäitja Talvo Rüütelmaa nägu.
Ürituse korraldamine, sümboolika ja skandeeringud tõukusid esmaspäevasest päevakajasaatest „Laser”, kus ajakirjanik Marii Karell otsustas Tallinna rattateede ohtlikkuse illustreerimiseks asetada Kaarli puiesteelt Toompuiesteele kulgeva rattatee eraldusjoonele tomatid. Autod sõitsid tomatid kohemaid katki, millest järeldus, et rattatee ei ole sõiduteest turvaliselt eraldatud. Katsetuseks pandi joone peale ka kummist eralduspostid, mille kasutamisel jäid tomatid terveks.
Eksperimenti vaatama ja intervjuud andma oli kutsutud Talvo Rüütelmaa, kes ajakirjanikuga vestlemise asemel pildistas tomateid, kutsus kohale koristusbrigaadi ning süüdistas saatemeeskonda liiklusohtliku olukorra tekitamises tänavate libedaks muutmisega.
Rattameeleavalduse ühe ajendina toodi välja ka Rüütelmaa kunagine kommentaar Geeniuse portaalile, mis puudutas jalgrattateede puudumist Tallinnas: „Teate, ma käisin täna mööda linna. Mitut jalgratturit ma nägin? Kahte! Ei ole mõtet siin tulla jalgrattastrateegiaga vehkima, kui keegi jalgratast ei kasuta.”
Linnavalitsuse juurde kogunenud jalgratturid viitasid korduvalt, et neid on nähtavasti rohkem kui kaks. Üheskoos tilistati rattakelli ning lehvitati linnavalitsuse poole, kust omakorda paar uudishimulikku linnaametnikku aknast välja piilus.
Alla rahva sekka oli tulnud Tallinna abilinnapea Andrei Novikov, kel paluti kõnes selgitada, miks on Talvo Rüütelmaa endiselt tööl ja miks pole „Laseris” näidatud liiklusohtlikku kurvi korda tehtud. „Ma olen teiega nõus, et Tallinnas on, kuhu minna. Linnavalitsus on tegelikult ka siin, et minna koos teiega,” alustas Novikov, kuid kõnet saatsid ratturite iroonilised turtsatused, naer, vahelehõiked ja küsimused. Näiteks, kui ta mainis rattastrateegiat, hüüdis reformierakondlane Yoko Alender: „Ainult paberil ei ole kasu!” Osa abilinnapea jutust matsid pahased hõiked aga täielikult.
„Ma olen teiega nõus, et osa inimesi ei ole võib-olla sündinud selleks, et rääkida kaamerasse, nad teevad lihtsalt head tööd,” vastas Novikov hüüetele, mis nõudsid Rüütelmaa vallandamist. „Osa suudab seda ka kaamera ees näidata, osa mitte. Meil on väga head inimesed, kindlasti ei ole üks inimene see, kes selle valdkonna eest vastutab. Aga ma olen teiega nõus, et see eksperiment näitas nii mõndagi.”
Novikov rõhutas samas, et ta ei tahaks elada ühiskonnas, kus otsustatakse kõnekoosolekutel või televisioonisaadete põhjal, kas keegi sobib ametisse või mitte. Abilinnapea saadeti kõnepuldist minema pahakspaneva „Buu!” saatel ning sotsiaaldemokraat Rainer Vakra kingitud kodarakaardiga, millel ilutsevaid punaseid vilju kattis kiri: „Ma ei ole toma!”
Ürituse üks korraldajaid, sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid selgitas Delfile, et autostumine on Tallinna teravamaid probleeme, mil on palju põhjuseid. „Kui väga lühidalt kokku võtta, siis meil aina suureneb nende inimeste osakaal, kes kasutavad oma igapäevaseks liikumiseks autot. Mida jõuakamaks saavad meie leibkonnad, seda rohkem ostetakse ühe auto asemel kaks, seda rohkem on meil ummikuid, linnaõhk on halb ja ma arvan, et suur osa tallinlastest seda tegelikult ei taha.”
„Linn peab põhimõtteliselt oma poliitikat muutma,” leidis Kaljulaid. „Prioriteediks tuleb seada, et jalakäijatel oleks ohutu käia – mitte ainult tervetel noortel jalakäijatel, aga ka väikestel lastel, eakatel, ratastoolis liikujatel. Et jalgratta, elektritõukeratta, muude kergliikuritega oleks võimalik samamoodi ohutult ja mugavalt sõita. Et neil oleksid oma rajad, et nad oleksid selgelt eraldatud, kaitstud autode eest ja kus vähegi võimalik, ei oleks segamini jalakäijatega. See eeldab suurt mõtteviisi muutust. Mul ei ole absoluutselt mitte vähimatki illusiooni, et täna siin vabaduse väljakul neljandal korrusel istuv Mihhail Kõlvart seda teeb. Ta ei tee seda kindlasti. See on absoluutselt välistatud.”
Miks? „Selleks on, punkt üks, vaja päriselt aru saada, et see on päris probleem,” vastas Kaljulaid. „Vaja päriselt aru saada, et ka kliima seisukohast on see probleem. Ja on vaja julgust ja otsustavust teha asju, mis võib-olla esmapilgul tunduvad inimestele ebamugavad, nagu omal ajal olid näiteks bussirajad, mida – olgem ausad – Savisaar julges teha, kuigi see sai ju kõvasti kriitikat. Mõne aja pärast inimesed näevad, et jah, see on tegelikult väga õige suunamuutus, väga õige reform. Praegune linnavalitsus mõtleb ainult sellele, kuidas säilitada volikogus absoluutne enamus ja neil ei ole võimalik teha mitte ühtegi otsust, mis on natukenegi teravama servaga.”
Kaljulaid möönis, et mõned inimesed küsisid, miks korraldab meeleavaldust erakond ja miks on üritus tehtud poliitiliseks. „Sellepärast, et see on poliitiline küsimus. Seda ei saa teisiti lahendada kui läbi poliitiliste erakondade, sest meie linnavolikogu ja meie linnajuhtimine on paratamatult poliitiline.”
Andrei Novikov vastas üritusel kuuldud kriitika peale, et linn on võtnud vastu rattastrateegia, milles ette nähtud põhitegevused peaksid praeguses tempos jätkates saama ellu viidud aastaks 2025 või 2026 ehk kiiremini kui aastani 2027 kehtivas strateegias ette nähtud. Abilinnapea viitas nii Delfiga vesteldes kui rahva ees ruuporisse kõneledes, et kümne aasta jooksul on linna rattateede võrgustik kahekordistunud. Selle peale tõstis üks proua demonstratiivselt üles kaardi, mida läks hiljem ka abilinnapeale lähemalt tutvustama. Sellele oli märgitud, et tegelikult on puhtalt rattasõiduks ette nähtud teid vaid kuus ning viidatud ajavahemikus tehti neid juurde 1,9 kilomeetrit.
Abilinnapea omakorda selgitas, et just jalakäijate ja ratturite segakasutusega tee on tema hinnangul kõige mõistlikum lahendus ja jääb domineerima ka tulevikus. „Ma arvan, et nagu enamikus riikides, jääb ka Tallinnas edaspidi niimoodi, et jalgratturid ja jalakäijad on koos, lihtsalt sellepärast, et igaühele oma rada tõmmata on juba füüsiliselt keeruline.”
„Jalakäijatel on ikkagi ka õigus kõndida ohutult ja rahulikult, mitte et mõni jalgrattur neid alla ajab,” vaidles proua vastu. „Tuleb ikkagi eraldada erinevate kiirustega ja kui on nii, et ei mahu mujale kui sõiduteele, siis tuleb autode sõidukiirus alla võtta – siis on ohutum.”
Novikov selgitas jalgratturite eraldamise tehnilisi takistusi muuhulgas sellega, et näiteks „Laseris” paigaldatud odavad kummipostid tekitavad hiljem probleeme tänavate hooldamisel. „See tähendab, et lehtede koristamine või lumetõrje saab seal toimuda ainult käsibrigaadidega, mis teeb selle rattatee kullahinnaliseks. Me peame leidma sellise tehnoloogia ja sellised viisid, kus seal saab koristada ühe mehhanismiga ka niimoodi, et terve rattatee oleks eraldatud. See on üks meie prioriteet.”
Miks on ülejäänud maailmas lahendusi leitud, aga Tallinnas mitte? Novikov vastas, et mujal maailmas on sellega tegeletud umbes 50 aastat. „See ei ole tulnud päevapealt. Eestis ja Tallinnas on hakatud sellele rõhku pöörama 2005. aasta paiku.”
Raimond Kaljulaid ütles, et nende erakonna arvutuste järgi tuleks panna järgmistel aastatel jalgratturite, jalakäijate ja kergliikurite ohutuse tagamisse 25 miljonit eurot aastas, et tulemusi saavutada. Seda on tema hinnangul võimalik teha osalt ressursside ümberpaigutuse ja osalt uute katteallikate leidmisega. „Praegu tehakse ju ulmeliselt kalleid objekte. Reidi tee läks maksma 43 miljonit eurot. Tõesti väga vahva, aga see on mingi kilomeetrine lõik, mis valmis sai. On vaja investeerida ikkagi olemasolevatesse teedesse, inimeste kodutänavatesse,” tõi ta esimeseks välja.
Teiseks peaks Kaljulaidi hinnangul arutama, kas on võimalik leida kergliiklejate ohutuse tagamiseks lisavahendeid, näiteks autosõidu maksustamine. „Võib-olla see peaks olema teatud teekasutustasu. Me oleme arvutanud, et kui näiteks iga Tallinna autojuht maksaks päevas mõnikümmend senti, kõige rohkem kaheksa eurot kuus, siis me saaksime kokku need aastas puuduolevad 20 miljonit ja saaksime linnaliikluse korda teha.”
„Loomulikult on inimesi, kes leiavad, et ka need 37 või 38 senti päevas on väga kõrge maks ja seda ei tohi mitte mingil juhul rakendada, aga minu meelest seda peaks arutama,” sõnas Kaljulaid. „Jama ongi, et poliitikutel ei ole julgust tulla inimeste ette mingi mõttega, mis võib-olla esmapilgul tundub ebameeldiv, ja selgitada, et see on väga vajalik ära teha.”
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
