Arborist Heiki Hanso selgitas kohapeal välja puu vanuse, mis tema mõõtmise kohaselt on 72 aastat. Puuaktiviste esindas koolihoovis norra päritolu keskkonnasõbralik insener Vegard, kes luges aga puu vanuseks kokku 110 aastat. Erinevatest arvamustest hoolimata on tõsiasi aga see, et puu oli vastupidiselt dendroloogia seltsi presidendi Aino Aaspõllu öeldule igati terve ja elujõuline.

Mis nüüd lõhutud puust edasi saab? Ristiku põhikooli tööõpetuse õpetaja Jürgo Nooni sõnul leiab remmelgas peale raiumist omamoodi eksklusiivset kasutust: „Me lõikame ta nüüd tükkideks ja jaotame materjali saja kooli vahel ära,“ märgib õpetaja. „Nii ta jõuab kõikidesse maakondadesse. Iga kool teeb sellest puidust oma äranägemise järgi midagi ning järgmisel kevadel teeme suure näituse, kus kõik need asjad välja pannakse.“

Nooni sõnul on Eesti Tööõpetajate Seltsi eesmärk anda puule uus väärtus, et palju tähelepanu saanud remmelgas lihtsalt ei kaoks, vaid elaks asjades edasi.

Kurb uudis on see aga inimestele, kes puu kaitsmise eest oma allkirjadega seisid. Pärast hõberemmelga langetamist tegi üks allkirja andnud linnakodanik Elmo ettepaneku, et kõik puu säilimise eest seisnud inimesed võiksid minna ja remmelgast endale nii-öelda oma tüki võtta.

„Andsin oma allkirja, allkiri oli lehel ja selle numbriks oli 1154. Sellest lähtuvalt — kui võim hakkab seda lõikama, siis mina tahaksin oma lastele või oma lastelastele saada puu küljest seda ühte tuhande ühesaja viiekümne neljandikku, et saaks selle ära kuivatada ning eksponeerida seda järeltulevatele põlvedele,“ arvas Elmo. „Kui te tulete siin „inimest“ raiuma, siis palun lubage mul osaleda tema matustel — kui mina seisin selle puu säilimise nimel, siis usun, et mul on õigus sellele ühele liistakule.“