"Pronksiöö sündmustest on möödas kuus aastat. Õigeksmõistvad kohtuotsused pronksiöö organisaatoritele riivasid paljude eesti inimeste õiglustunnet. Nii nagu nähtus kohtumaterjalidest, oli tegemist planeeritud tegevusega," ütles Reinsalu.

Ta meenutas, et Tallinna kesklinn peksti 2007. aasta aprilliöödel puruks ja süüdlasi selle organiseerimises otsekui polegi. "Euroopa Inimõiguste kohtu otsus, millega mõisteti pronksiöö rahutuste osalistele valuraha, tekitab sarnaseid küsimusi. Eesti riik peaks selle otsuse edasi kaebama, see on põhimõtte küsimus."

Reinsalu sõnul eksivad aga need, kes sellest järeldavad, et Eesti riik on jõuetu oma põhiseaduslikku korda kaitsma. "Pronksiöö järel võeti vastu riigivastaste süütegude karmistamist sisaldav seadustepakett. Järeldus, mis sellest kriisist on meil olemas on see, et riik ei tohi oodata pingete kuhjumist passiivselt, vaid vajadusel tuleb resoluutselt ja kiirelt tegutseda."

Teiseks tuleb riigikaitset ja sisejulgeolekut vaadata laiapindselt, erinevaid ohte mõtestades ning nende tõrjumist mitmekülgselt kavandades, lisas Reinsalu.

"Selge on, et pronksiöö sündmusi mõjutati väljastpoolt Eestit. Kapo aastaraamat rõhutab muuhulgas, et Vene Föderatsiooni mõjutustegevus Eestis on reaalsus. Üks keskne teema, mille abil vastasseisu ja kriisi esile kutsuda, on venekeelsete gümnaasiumide osalisele eesti keele õppele üleviimine," märkis Reinsalu.

Eestivaenulikud psühholoogilised operatsioonid on täna varjatumad kui pronksiöö konflikt. See muudab nad ka ohtlikumaks, lisas Reinsalu.