Rein Toomla: presidendi kõned igavikulisuse ja päevapoliitika vahel

Presidendikõnede pidajate ees seisab politoloog Rein Toomla sõnul igavene probleem ehk kuldse kesktee leidmine päevapoliitika ja igavikuliste probleemide vahel.

"Ühelt poolt tahaks riigipea kindlasti juhtida tähelepanu valitsuse või riigikogu möödalaskmistele, kuid teiselt poolt tahaks ta ka kindlasti, et tema kõned jääksid kestma Eesti poliitilise retoorika kullafondi," kommenteeris Toomla.

President Toomas Hendrik Ilves ei ole tema sõnul erand. Enne tänast oli ta pidanud kuus aastapäeva kõnet. Alati on otsitud tema kõnedest sõnumit, olgu see varjatud või otse välja öeldud. "Kuid vaatame neid kuute kõnet koos, mitte igaühte eraldi. Neis kõnedes ilmnevad paar huvitavat suundumust. Me teame, et viimaste aastate jooksul on Eestil olnud häid kui ka halbu aegasid – heade aegade kõned on Ilvesel igavikulised, on see siis Eesti idee või perekond või paarikümne aasta pärast saabuv tulevik," nentis Toomla.

Paar aastat langeb halbade aegade alla – siis on president nahutab võimukandjaid. "Viimane aasta on olnud võrdlemisi hea, seega võiks riigipea sõnumist oodata sellist tonaalsust, mille saaks paigutada igavikuliste alla. Tegelikult nii läkski – suur osa kõnest rääkiski sellistest asjadest, mis võivad olla olulised mitte ainult viie aasta pärast, vaid veel kaugemas tulevikus. Demokraatia ongi igavikuline," märkis Toomla.

Toomla sõnul on olemas ka teine, päris huvitav mõõde. Eelmise aasta kõnes domineerisid Ilvesel Euroopa ja maailma probleemid, varem pole seda eriti olnud.

"Kas on tegemist kummalise teise ametiaja sündroomiga, kus selgelt välispoliitikat eelistav president sai ükskord ometi rääkida sellest, mis teda tegelikult huvitab," küsis Toomla.

"Seda oleks võinud loota ka sel korral. Kuid nüüd puudutati muud maailma ainult riivamisi. Ilmselt oli demokraatia ja selle ümber keerlev probleemistik siseriigis nii tugev, et selle kõrval muudeks küsimusteks aega ei jätkunudki," leidis politoloog.