Reformipartei küttepopulism maksab 19 miljardit

 (66)
Reformipartei küttepopulism maksab 19 miljardit
Foto: Ilmar Saabas

Olgu väljas maru või masu, kahte Eesti erakonda see ei häiri ja valimiseelne võistulubamine jätkub endise hooga. Kui Keskerakonna eakatele suunatud cash-kätte-programm paneb lihtsalt õlgu kehitama, siis Reformerakonna küttearvete poole võrra vähendamine on ikka eriline „pärl”.

KredExi poolt läbi viidid näidisprojektides on korterelamu komplekse rekonstrueerimis- ja renoveerimistegevuse tulemusel saavutatud kuni 45% energiasäästu. Deutsche Energie Agenturi pilootprojektid on saavutanud ka kuni 85% energiasäästu, niiet poole võrra küttearveid vähendada on täiesti võimalik.

Nüüd aga pisut arvudemaagiat. Tallinna elamufondi suurus on arvestuslikult 9,3 miljonit ruutmeetrit, millest 95% on ehitatud enne 1990ndat aastat. Reformierakonna lubadus eeldab kindlasti hoonete komplekset renoveerimist, mille käigus vahetatakse aknad, soojustatakse rôdud, rekonstrueeritakse küttesüsteem, soojustatakse välisseinad jms. Ü

lal viidatud Kredexi näidisprojektis kujunes renoveerimisehinnaks 2000 krooni ruutmeetri kohta. Kiire korrutustehe teeb Reformierakonna lubaduse hinnaks 19 miljardit krooni. Isegi ehitustöö ja materjalide hindade langust arvestades, kuluks lubaduse täitmiseks Tallinnas ikkagi tublisti üle 10 miljardi krooni.

Reformierakonna lubaduse juurde koduleheküljel lisatud väikses kirjas selgitus aga ütleb, et kõikide elamisi korraga soojustama ei hakata, vaid programmile eraldatakse aastas 150 miljonit krooni. Seega kavatsetakse kompleksrenoveerimise toetusega õnnistada 0,8% elamufondist aastas ja kogu elamufondi energiasäästlikumaks muutmiseks kuluks seega 125 aastat.

Mulle tundub, et ei meil endil ega ka meie kodudel pole aega nii kaua oodata. Paljude kortermajade ehitustlik seisukord nõuab juba täna investeeringuid, et viia elamu sellisele kujule, et see ei oleks ohtlik elanikele ja kolmandatele isikutele ja viidaks läbi elementaarnegi hoone soojustamine.

Ülejäänud suuremad erakonnad on otsustanud selles valdkonnas soleerimisest loobuda ja lubatakse senitehtut lihtsalt jätkata. Olen varasematel aastatel nii meedias kui ka oma blogis pakkunud välja mitmeid ideid, kuidas korterelamute renoveerimise tempot tõsta.

Igaüks, kes sellele teemale korra mõtleb, jõuab üsna pea järeldusele, et probleem, miks kortermajade renoveerimine aktiivselt pole käivitunud peitub kahes asjaolus — rahas ja teostavate tööde keerulisuses.

Korterelamute energiatõhususe tõstmise finantseerimiseks on täna kaks valikut: võtta laenu või koguda remondifondi. Ühistutes kogutakse aastas ruutmeetri kohta remondifondi enamasti umbes 50 krooni, mis tähendab et renoveerimislaenuta jääb elamu rekonstrueerimata, sest jooksvalt kogutud remondifondiga ei piisa.

Riigilt või omavalitsustelt ühistud olulist tuge täna ei saa. Hoolimata tõigast, et maist tõi riik Kredexi kaudu turule soodusintressiga pikaajalise korterelamu renoveerimislaenu, millega pikendati laenude tagasimakseperiood ning vähendati intressi, siis muutunud majandussituatsioonis korterühistud laenu võtma ei kipu.

Teisalt ei paku keegi ühistutele terviklahendusi, mis teeb tööde organiseerimise valdavalt ühiskondlikul alusel tegutsevates ühistutes liig keeruliseks.

Teen kaks ettepanekut, kuidas renoveerimise tempot tõsta. Esiteks, lisaks olemasolevatele KredExi toetustele kehtestada riiklikud otsetoetused renoveeritavatele korterelamutele suurusjärgus kuni 20% renoveerimistööde maksumusest. Ambitsioonikam renoveerimiskava peaks saama ka suurema toetuse osaliseks.

Finantseerimisallikaks on samad EL struktuurivahendid, millest finantseeritakse Kredexi renoveerimislaenu ja toetusi. Tänavu kevadsuvel otsustasid Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu teha muudatuse struktuurivahendite regulatsiooni, millega liikmesriigid saavad nüüdsest oluliselt rohkem rahastada elamute energiasäästu. Eestile on kasulikum kasutada see raha otsetoetusteks, selle asemel et abivahendid kasutamata jätta.

Teiseks, luua munitsipaal või eraettevõtted, mis saaksid Kredexist korterühistustega samadel alustel renoveerimislaenu ja mis teostaksid kõik vajalikud renoveerimistööd ise. Majaelanikud maksaksid tehtud kulutused aga tagasi selliselt ettevõttele tasutakse kuus kindlalt fikseeritud summa, mis arvutatakse järgmiselt: kliendi olemasolevad kütte ja elektrikulud — kliendi madalamad kütte ja elektrikulud tulenevalt energiasäästust = rahaline sääst, mis kuulub teenuse osutajale. Võimaliku alternatiivina võib kasutada ka fikseeritud tasu ruutmeetri pealt. Seega elanike kulutused küttele ega remondifondi ei tõuse ja aastate pärast mil laen tasutud, langevad küttearved poole võrra.

Kasu nendest meetmetest on nii riigil, omavalitsusel kui ka linnakodanikul. Ühelt poolt pareneb inimeste elukeskond ja tulevikus vähenevad küttearved, teisalt luuakse töökohti, suureneb energiajulgeolek ja säästetakse loodust. Kuivôrd investeering energiasäästu on reeglina odavam kui uute energiatootmisvôimsuste ehitamine, siis on ühiskondlikust perspektiivist otstarbekam toetada esimest