Reform: eluea tõus aasta võrra toob kaasa pensioniea tõusu aasta võrra
(8)
Uue valitsuse koalitsioonileppes on pensionisüsteemi reformi kohta mitu punkti. Neist kõige olulisem puudutab pensioniea sidumist eluea kasvuga.
Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva sõnul on pensioniea kasv kavas siduda 65-aastaste inimeste oodatava eluea kasvuga. See tähendab, et pensionile mineku iga hakkab edaspidi olema rohkem kui 65 aastat. Näiteks, kui oodatav eluiga tõuseb 0,08 aasta võrra, siis pensioniiga tõuseb aastas ühe kuu võrra. Kui eluea tõus on kolm aastat, siis tõuseb ka pensioniiga kolm aastat.
Eelmine sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna tegi sel aastal ettepaneku tõsta pensioniiga kõigepealt 70 aastale ja siduda seejärel pensioniiga eluea kasvuga. Avalikkuse suure vastuseisu tõttu jäi see plaan ära.
Tsahkna plaan põhines vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüsil. Keskmine oodatav eluiga pensionieas on analüüsi kohaselt alates 2002. aastast stabiilselt püsinud 20 aasta juures. 2026. aastaks langeb keskmine oodatav eluiga pensionieas 19 aastani.
2026. aastal jõuab lõpule juba ammu heaks kiidetud reform, mille käigus pensioniiga tõstetakse 65 eluaasta peale. Kui uus reform hakkab tõstma peale seda pensioniiga aasta võrra iga keskmise eluea kasvu aasta võrra, siis tähendab see, et keskmine inimene elab peale pensioniea kättejõudmist veel 19 aastat.
Pensionilemineku iga saab ise valida
Teine muutus puudutab sotsidele kallist teemat ehk õigust ise valida endale sobiv pensionile mineku iga. Enneaegselt pensionile minek toob aga kaasa väiksema pensioni.
"Kui inimene soovib minna varem pensionile, siis on pension mõnevõrra väiksem ja kui hiljem, siis suurem. Need koefitsiendid arvutatakse edaspidi igal aastal sõltuvalt oodatavast elueast jm näitajatest uuesti üle," kommenteeris seda Iva.
Ka praegu on seaduses hulk erandeid, mis võimaldavad minna pensionile enne ametliku pensioniea saabumist. Eestlased on neid erandeid ka usinalt kasutanud, mistõttu keskmine pensionile mineku vanus on ametlikust madalam.
Pensionite ebavõrdsuse kasvu vältimine
Eesti praeguses pensionisüsteemis on I samba pensioni puhul oluline tööealisena teenitud palga suurus, kusjuures varasem palk muutub praeguse korra kohaselt pensioni määramisel järjest tähtsamaks, suurendades pensionite ebavõrdsust.
1999. aasta algusest läks Eesti üle praegusele I samba pensionisüsteemile, kus pensioni suurus hakkas tööstaaži asemel sõltuma senisest enam sellest, kui palju inimene oli alates 1. jaanuarist 1999 sotsiaalmaksu maksnud.
1999. aastal hakati arvestama kindlustusosakut ehk personaalselt arvestatavat pensionilisa, mis sõltus aasta jooksul teenitud palga suhtest keskmise palgaga. Keskmisest vähem teeninud inimeste kindlustusosak ja sellest tulenevalt ka tulevane pension jäi kõrgepalgalistest väiksemaks.
Samas arvestatakse esimese samba määramisel ka staažiosakut, mille suurus sõltub sellest, kui palju on pensionisaajal pensioniõiguslikku staaži ehk tööaastaid. Lisaks arvestatakse seda töötamisega võrdsustatud aastate eest, näiteks laste kasvatamine, ajateenistus, ülikooli või kutsekooli päevaõpe aga ka aja eest, kui töötaja oli ajutiselt töövõimetu.
Iva sõnul hakkaks uus arvutamise kord kehtima seaduse jõustumisest alates ning tagasiulatuvalt perioode ümber ei arvestataks. See tähendab, et kui valitsus otsustab 2019. aastast pensionivalemit selliselt muuta, siis seadusemuudatuse jõustumisest lõpeb kindlustusosa ja algab staažiosa kogumine. Sotsiaalministeeriumi ettepanek on, et vähemalt miinimumpalgalt sotsiaalmaksu maksmine võrduks edaspidi ühe aastaga.
Eripensionite kaotamine
Valitsuskabinet arutab pensioni I samba muudatusettepanekuid 12. jaanuaril.
Eelmine valitsus tegi otsuse 2020. aastast eripensionid kaotada, aga vastavat eelnõu ei jõudnud riigikogus vastu võtta. Ka eripensionid on Iva sõnul valitsuses arutlusel jaanuaris.
Lõplik eelnõu eripensionide kaotamise kohta valmib tema sõnul pärast valitsuskabineti otsust.
