Pilguse mõisa perenaine Signe Sarah Arro kiidab hobusesalvi kõvasti, sest see võttis tulitava valu jalgadest nagu niuhti, kirjutab Oma Saar. “Määrisin jalgu kolm korda päevas ja tulemuseks oli see, et ma lausa kepsutasin köögis.”

Ravimiameti veterinaarravimite osakonna juhataja kohusetäitja Ave-Ly Toomvap ütleb, et tegelikult pole nn hobusesalvid üldse ravimidki. “Preparaat on ette nähtud kasutamiseks hobustel pärast treeningut abistava vahendina. Kuna tegemist ei ole ravimiga, puuduvad ravimiametil andmed selle preparaadi täpse koostise ja tootmise kohta. Samuti ei ole teada, milliseid uuringuid ja kas üldse on läbi viidud toote toime tõestamiseks.”

Tallinnas elav saarlanna, 77-aastane Laine kurdabki, et temale tekitas Hipodroomi apteegist soetatud hobusesalv üsna ebameeldiva reaktsiooni. “Ma kuumasin üle keha, tekkis õhupuudus ja väga sant oli olla. Peaaegu et minestasin… Panin kiiresti keele alla kaks nitroglütseriinitabletti ja see aitas. Kui koju jõudsin, pesin kiiresti määrde maha. Alles siis rahunes mu keha maha.”

Kuressaare loomakliiniku juhataja Lea Hioväina sõnul on inimesed tihti oma hädadele ja valudele leevendust otsinud loomadele mõeldud ravimitest. Nii olevat lisaks nn hobusemääretele väga nõutud ka udarasalvid, mida hetkel on loomakliiniku riiulil üle 12 sordi, kõik loomulikult mitte käsimüügis.

Põhja-Eesti regionaalhaigla neuroloog Anu Saar rõhutab, et loomade ravimid võivad sisaldada aineid ja koguseid, mis pole inimorganismile mõeldud. Näiteks sisaldab hobusesalv ühe komponendina ka dimeksiidi, millel on väga hea kudedest läbitungivõime ja mis toimib kiiresti. Ägeda valu ja trauma korral võtab kiiresti valu ära, pikaajalisel kasutamisel võib see aga osutuda kantserogeenseks.

Saare sõnul kasutati dimeksiidi 25 aastat tagasi efektiivse antiseptikuna, tänapäeval seda inimeste ravimiseks enam ei pruugita.

Wikipedia toob ära terve nimekirja haigusi, mille puhul on dimeksiid lausa vastunäidustatud, näiteks maksa- ja neeruhaigused, stenokardia, ateroskleroos jms.