Lp pr peatoimetaja,
Avaldan nördimust ajakirjanik Mihkel Kärmase teguviisi suhtes seoses tänases (16.03.2006) Eesti Ekspressis ilmunud artikliga “Rüütel avaldas kaastunnet valele lesele”. See on kahetsusväärne näide ajakirjaniku moraalselt kummalisest käitumismallist: erinevad faktid, millele tuginedes on lugu üles ehitatud, oleks eraldiseisvalt justkui õiged, ent tõlgendus nende kokkuseadmisel pöörab kogu loo pea peale.
Õigusega öeldakse, et Lennart Meri lahkumine puudutab kogu Eestimaad. Seepärast on alates 14. märtsi kurvast hommikust kõigil Eesti inimestel põhjust üksteisele kaastunnet avaldada. Seda avaldati korduvalt ka president Rüütlile, samuti on kaastunnet avaldatud mulle ja teistele Vabariigi Presidendi Kantselei töötajatele. Sedamoodi jagamegi ju leina Lennart Meri perega ja teiste lähedastega.
Väide, nagu oleks president Rüütel avaldanud Õie Arusoole kaastunnet nimelt abikaasa surma puhul, on vale ning annab tunnistust ajakirjaniku küünilisest mõtteviisist. Paralleel teeneka telekolleegi ja proua Helle Meri vahel jääb täielikult Mihkel Kärmase südametunnistusele. Ühtlasi asetab ta ennast sellisel moel toimides paaria seisusesse, kellest ka eraelus võivad teised inimesed hakata eemale hoidma. On kurb, kui ajakirjanikuamet ja inimeseksolek vastanduvad …
Avalikkuses (mida palun mitte võrdsustada ajakirjandusega) on õigustatult tekitanud meelepaha juhtumid, kui mõnda moraalselt taunitavat tegu on kaitstud sõnadega “juriidiliselt on kõik korrektne”. Leian, et Kärmasel ega kellelgi teisel sarnase teguviisiga töötaval ajakirjanikul ei ole moraalset õigust sellel teemal “esimest kivi visata”. Ajakirjanduslike käsitööoskustega suudab Kärmas küll hoiduda kohtuasja tekkimisest — sest “faktid on ju korrektsed“ — kuid on teinud tõsiselt haiget oma kolleegile Eesti Televisioonist ning ründab arusaamatul eesmärgil ametisolevat riigipead.
Meie keskelt äsja lahkunud president Lennart Meri on ajakirjanduse meelevaldsetest tõlgendustest puudutatuna öelnud, et Eesti ajakirjandus käitub nagu poliitiline partei. Selline sihilik ja tahtlik väärtõlgendus, mille abil Mihkel Kärmas on oma artikli atraktiivseks püüdnud kirjutada, ei ole kuidagi kooskõlas auväärse Juhan Peegli poolt õpetatud arusaamadega sellest, milline peaks ajakirjandus oma olemuselt olema. Pigem on selline võte pärit poliitilise kähmluse kõige räpasemast arsenalist. Jääb küsimus: mille nimel Mihkel Kärmas sedamoodi talitades tegutses?
Leian, et Mihkel Kärmas peaks avalikult vabandama nii president Rüütli kui Õie Arusoo ees. Pean ka vajalikuks oma siinse kirja avaldamist.
Eero Raun
Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep saatis Delfile vastuse Vabariigi Presidendi avalike suhete nõunikule Eero Raunale, mille toome samuti muutmata kujul ära.
Eesti Ekspress kaalus uudise avaldamist Vabariigi Presidendi üllatava kaastundeavalduse kohta põhjalikult. Toimetus pöördus vahetute pealtnägijate poole ning küsis nende arvamust selle kohta, kas võis tegu olla presidendi eksitusega. Õie Arusoo selgitustes kolmapäeval oli üheselt mõistetav, et just nõnda oli juhtunud. “Must nali oli see, et jõudsid seitse pikka aastat ära oodata, et president avaldab sulle abikaasa kaotuse puhul kaastunnet”, ütles Õie Arusoo. Hardo Aasmäe, kes samuti juures viibis, polnud eksituses nii kindel. Seepärast on EE uudises ära toodud ka tema kahtlev hinnang.
Eesti Ekspressi hinnangul on ajakirjanduse roll kajastada Vabariigi Presidendi tegevust. Seda ka juhul, kui tegu on vastuoluliste sündmustega.
