Selle aasta rongiõnnetuste statistika on masendav: kui eelmisel aastal hukkus rongiõnnetustes neli inimest, siis selleks aastaks on see arv juba kaugelt ületatud: kaheksa hukkunut, neist kolm olid jalakäijad ja viis autojuhid või kaasreisijad.

Viimases õnnetuses, mis juhtus laupäeva õhtul, hukkusid autos kaks noort inimest. Selle aasta sisse on jäänud ka õnnetus Raasiku ülesõidul, kus veoauto ja rongi kokkupõrkes hukkus üks reisija ja veokijuht.

Millest on see tõusutrend põhjustatud? Ülesõidukohtade märgistamise ja tõkkepuude üle võib arutleda küll ja veel, aga peamine on hinnangul inimeste harjumused ja ohu tajumine ning rongiliikluse tihenemine, ütles Vahemets.

"Raudtee ülesõidukohad väga sageli inimestel ei ole ohuallikaks. Ei teadvustata ohtu, sest kümneid kordi sõidetakse sealt üle, aga rongi ei nähta," tõdes Vahemets.

Ta lisas, et veel üks tegur on rongiliikluse sagenemine: "Mõned aastad tagasi sõitis päevas kaks või kolm rongi, nüüd kuus. Inimesed on harjunud, et rong käib hommikul ja õhtul, mistõttu on see minetanud ohuallika staatuse."

Loevad harjumused

Vahemetsa sõnul on kõikvõimalikud tehnilised abivahendid, nagu märgid ja tõkkepuud, raudteeülesõitudel igati teretulnud, aga ei maksa siiski unustada, et ligi pooled õnnetused toimuvad ülesõitudel, kus tõkkepuu on olemas. "Inimene ise teeb otsuse üle sõita. Ma olen kindel, et nende õnnetuste puhul inimesed ise ei teadvustanud, et ületavad ristmikku ja peaksid teed andma," nentis ta.

Seega tuleks mõista, et kõige ohtlikum ristmik, mida autojuht ületab, ongi raudteeülesõit. "Tõenäosus avarii korral surma saada on 33 korda suurem kui maanteel," ütles Vahemets.

Ka kampaaniate mõju on kahetine. Vahemets meenutas "Võta klapid peast" kampaaniat, mis kutsus rattureid üles mitte ülesõidukohas muusikat kuulama ja ületades ka ratta seljast maha tulema. "Klapid peast osa mõistsid kõik, aga "tule rattalt maha" - seda ei fikseeritud. Inimesed valivad ise sõnumeid, mis on ohtlik ja mis mitte ja vastavalt sellele kujundavad käitumise. Oma käitumisharjumusi tuleb suunata," ütles ta ja tõi näiteks, et ülesõidukohal tuleb mitte lihtsalt pead kahele poole liigutada, vaid olla mõtetes olukorras nii-öelda "kohal" ja tõesti otsida silmapiirilt võimalikku lähenevat rongi.

Vedurijuhtide trauma

Vahemets märkis, et rong on alati peateel ja ei saagi kellelegi teed anda. Näiteks seetõttu, et rongi pidurdusteekond võib ulatuda kahe kilomeetrini ja kui rong igas ristumiskohas peatuks, jääks rongiliiklus päris seisma. Seega ainus, mida vedurijuht saab teha, on signaali anda ja loota parimat.

Kui sellest aga ei piisa, oleme probleemi ees, et mitmed raudteettevõtete palgal olevad vedurijuhid on tõsiselt traumeeritud. Vahemets meenutas, kuidas ta kord ühel õnnetuspaigal käis. "Noormees oli rongi alla jäänud. Vedurijuht oli täiesti šokis. See oli tal teine kord (sellisesse õnnetusse sattuda - toim) ja ta oli 27-aastane," meenutas ta.

"Need on sellised asjad, mis raputavad. Nad võtavad selle emotsiooni koju kaasa. Autojuht saab veel mõelda, et oleks vajutanud pidurit, keeranud paremale - vedurijuhil on kõik "oleksid" ära võetud," tõdes ta ja lisas, et tööandjad kindlasti abistavad traumeeritud juhte.