„Inimestele jääb arusaamatuks, miks Eesti toetab endast oluliselt rikkamaid riike, kuigi väga paljud rahvale antud lubadused on meil jäänud kriisiaastatel täitmata. Näiteks on miinimumpalk viimase nelja aasta jooksul suurenenud vaid 12 eurot ning hinnatõus on olnud selgelt kiirem kui keskmise palga tõus,“ lausus Ratas.

„Antud eelnõu vastuvõtmisel saab Eesti endale 1,3 miljardi euro suuruse kohustuse, millest 148,8 miljonit eurot läheb käiku sissemakstava kapitalina. Me võime siin arutada, kui suur on tõenäosus, et see kohustus pöördub täies ulatuses täitmisele meie vastu, kuid Eestil tuleb igal juhul arvestada kõige halvema stsenaariumiga ehk garantii täitmisele pöördumisega,“ lisas Ratas. „Seega on endiselt puudu vastus küsimusele, kelle või mille arvelt see raha võetakse.“

„Eestis on kummaline olukord, kus ESMi kõige suuremad toetajad on liberaalse turumajanduse pooldajad, kes peaksid uskuma, et turg ise lahendab kõik probleemid ning riikide sekkumine sellises olukorras on vale,“ märkis Jüri Ratas.

Ratas kordas oma seisukohta, et Maastrichti kriteeriumeid peab riik täitma ka pärast euroalaga liitumist. „Eurostati andmetel ületas Maastrichti kriteeriumites ettenähtud 60-protsendilist võlakoormust selle aasta esimeses kvartalis 12 euroala riiki. Maastrichti kriteeriume täites ei oleks eurotsoonis kindlasti täna sellist kriisi ja ka valestimõistmist.“

„Positiivne on, et Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu ratifitseerimise ja rakendamise seadus on tänaseks teiseks lugemiseks oluliselt muutunud. Keskerakonna fraktsioon saavutas koostöös rahanduskomisjoni esimehe ning IRLi ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooniga selle, et ESM-is osalemisega ei riku valitsuskoalitsioon Eesti vabariigi põhiseadust, meie riigi alustala,“ lisas Jüri Ratas.

„Küll aga ei ole muutunud Keskerakonna fraktsiooni seisukoht ESM-i asutamislepingu sisu osas. Leiame jätkuvalt, et tuhat eurot kohustust iga Eestis elava inimese kohta on koorem, mida Eesti ei peaks endale võtma. Nii nagu eraisik ei tohiks endale võtta ülejõu käivaid kohustusi, ei tohi ka riik võtta endale kohustusi, mida ta ei suuda täita või täidab oma inimeste elukvaliteedi arvelt.“