Raivo Aeg nõuab vägivallaennetajate nimekirja ülevaatamist: nii mind kui presidenti pandi väga rumalasse olukorda

 (641)
"Kahetsen, et Mikk Pärnits valiti auhinnasaajate sekka"
  Raivo Aeg polnud esmalt rahul Mikk Pärnitsa sõnavõtuga. Seejärel tuli justiitsminister lagedale teadaandega, et auhinnad said sel aastal jagatud laiali statuudiväliselt, mistõttu tuleb iga tunnustatu üle kontrollida.
Raivo Aeg polnud esmalt rahul Mikk Pärnitsa sõnavõtuga. Seejärel tuli justiitsminister lagedale teadaandega, et auhinnad said sel aastal jagatud laiali statuudiväliselt, mistõttu tuleb iga tunnustatu üle kontrollida.Foto: Taavi Sepp

Justiitsminister Raivo Aeg avaldas sotsiaalmeedias, et vägivallaennetuse auhinnad jagati välja ilma ministrilt allkirja saamata. Eriliseks okkaks kogu asja keskel tundub olevat Mikk Pärnitsa isik, kes pälvis ministrilt oma seisukohavõtu eest laialdaselt kriitikat.

Eile leidis aset neljandat aastat toimuv vägivallennetuse auhindade väljaandmise tseremoonia, kus tõstetakse esile vägivallennetusse panustanud isikuid.

Tänavu avaldati tunnustust Eero Epnerile, Kärt Anveltile, Mikk Pärnitsale, Marianne Ubalehele, Anna Markinale, Rita Kaasikule, Sirle Blumbergile ja Kristiina Luhtile.

Eilne tseremoonia on põhjustanud poleemikat mitmel tasandil.

Esiteks - sotsiaalmeedias võis leida vastakaid arvamusi auhinna osaliseks saanud kultuuritegelase Mikk Pärnitsa riietuse kohta. Teiseks - justiitsminister pidas vajalikuks Mikk Pärnitsa poolt tseremoonial peetud kõne kritiseerida. Kolmandaks - tuleb välja, et auhinnalised on sel aastal nimekirja sattunud statuuti rikkudes ning iga isiku teened tuleb üle vaadata.

Raivo Aeg avalikustas viimase asjaolu sotsiaalmeedias, ööpäev peale tseremooniat.

Rõhuasetus: Pärnits, Pärnits, Pärnits

"Auhinna statuut näeb ette, et komisjon esitab auhinnasaajad ministrile kinnitamiseks, aga seda ei ole tehtud," märkis Aeg Facebook'i postituses. "Ma ei ole allkirjastanud käskkirja Mikk Pärnitsale vägivallaennetuse auhinna andmiseks ja seetõttu on ka otsus talle auhinna andmise kohta tühine. Justiitsminister pole kunagi sellist otsust teinud."

Seotud lood:

Aeg sõnas lisaks, et komisjon rikkus auhinna statuuti ning otsustas Pärnitsale auhinna anda ilma ministri käskkirjata.

"Kahjuks ei olnud ma auhindu üle andes teadlik, et statuuti on rikutud ja avastasin selle rikkumise alles tagantjärgi," põhjendas ta oma reageerimist päeva võrra hiljem. "Mõistan sellise õigusvastase tegevuse loomulikult hukka, nõuan komisjoni tööd juhtivatelt ametnikelt selgitust ja võtan tarvitusele abinõud, et selline olukord enam ei korduks."

Peab olema kurt ja pime korraga, et mitte tajuda teematõstatuse Pärnitsa-kesksust.

Kui Delfi justiitsministriga ühendust võttis ja küsis, mis põhjusel toodi postituses kogu situatsiooni ebakorrektsust hinnates välja vaid too roosas kleidis tseremooniat väisanud ning traditsioonilist perekonda verbaalselt tümitanud Pärnits, sõnas Aeg järgmist: "Kuna tema kõne tekitas sotsiaalmeedias poleemikat."

Justiitsminister on Pärnitsa suunas sõna võtnud ka varasemalt - seda täpsemalt kolm aastat tagasi, mil viimane kasutas kirjaniku Sirje Kiini suunas kommentaariumis vulgaarset fraasi "hüppa p**si" ning nimetas teda "kaagutavaks vanamutiks". Aeg nõudis toona, et Pärnits kui noor mees võtaks end kokku ning paluks Kiinilt vabandust.

Pärnitsat tunnustati ühes Marianne Ubalehega kampaania "See pole okei" algatamise eest. Auhinnatute kirjelduses on märgitud, et ettevõtmine on "mitmetahuline veebipõhine algatus seksuaalse ahistamise ning naisevastase vägivalla vastu võitlemiseks läbi ahistamiste avalikustamise ning ohvrite julgustamise, näiteks jagatakse lehel postitustena kuvatõmmiseid ahistavatest, häirivatest ja ähvardavatest sõnumitest, samuti ajutiste postitustena kogemuslugusid tänaval, ühistranspordis või mujal kogetud ahistamisest, kusjuures paljud kogemuslugude jagajad on alaealised."

Küll aga ilmneb kultuuritegelase minevikust endastki seike, mis tekitavad õhku küsimärgi - asjakohaseks näiteks on vestlus Facebook'i kommentaariumis, kus toona 25-aastane Pärnits suhtleb sellal 17-aastase tüdrukuga viisil, mida ta täna taunib ning mille hukkamõistmise eest valiti ta kõnealusesse auhinnanimistusse.

Mikk Pärnitsa vestlus 10 aastat tagasi.

"Minister ei saagi kõike teada"

Aeg märkis Delfile, et nii teda kui president Kersti Kaljulaidi pandi kõige tulemusena väga rumalasse olukorda. Milline on aga Kaljulaidi seisukoht antud teemapüstituses, justiitsminister ei tea.

Ent kuidas siis nii sai minna, et minister jalutab sisse tseremooniale, mille osaliste ja asjaoludega täpselt kursis pole?

"Loomulikult teadsin, mida see tseremoonia endast üldiselt kujutab," vastas Aeg. "Aga mina ei tea tõesti kõikide tseremooniate ja protsesside statuute. Minister ei saagi kõike teada."

Pärnits-Aeg vastasseis

Pärnits pidas möödunud auhinnatseremoonial kõne, kus nimetas Eesti perekonda hetkel "lapse ja ka täiskasvanud naise jaoks kõige ohtlikumaks paigaks" ning et "traditsiooniline perekond on lapsele kõige ohtlikumaks kohaks".

Need kaks pidepunkti ei sobinud aga justiitsministrile, kes samuti üritusest osa võttis.

"Minu seisukoht on, et see on täiesti vastutustundetu ja rumal jutt," sõnas Aeg Delfile. Facebook'i postituses läks poliitik lausa nii kaugele, et märkis järgnevat: "Ma mõistan sellise käitumise täielikult hukka ja kahetsen, et komisjon valis Mikk Pärnitsa auhinnasaajate sekka."

Mikk Pärnitsa kõne eilsel auhinnatseremoonial.
Tere!

Kasutaksin siinkohal juhust ning kõneleksin mitte sellest, kuidas või mispärast Seepoleokei konto loodi. Hetkel seisan aga vabariigi võimukandjate ees, kelleni meie kontole saadetud abipalved ning valu tihti ei kuuldu. Seetõttu tooksin välja lihtsalt kõige kiireloomulisema murekoha, mida me kiiresti kodanikena parandama peame. Nimelt on meile laekunud palju juhtumeid, kus lapsed kirjeldavad, kuidas vanad onukesed nendega vahekorda astunud. Meie seaduse järgi võib seksuaalsuhtesse astuda juba 14-aastastega ning seda ka kuuekümneaastase mehe poolt. See soosib Eestis pedofiilia vohamist. Põhilised rünnakud naiste ja laste vastu leiavad aset nende endi perekonnas. Tegu on tulitava tabuteemaga ning mul on ükskõik, kui ebamugavat tunnet sellest kuulmine ühiskonnas tekitada võib.

Vägivalda taastoodabki ühiskonna vaikimine ning erinevad augud seadustes, mis soodustavad ja aitavad kaasa naistevastasele rünnakutele. Jätkuvalt kasvavad meil üles lapsed, kes õpivad noorest east seda, et seadused neid ei kaitse ning nende vastu sooritatud inimsusevastaseid kuritegusid eitatakse. Tõde on see, et naistevastane vägivald on meie kultuuriruumi normaliseeritud osa ning me peidame selle eest pead liiva alla. Aga kui see pole julgeolekuoht, siis ma ei tea, mis on. Ehk oskavad Isamaa, Reformierakonna, Keskerakonna ja Sotside fraktsioonid seletada, miks eksisteerivad endiselt meie ühiskonnas seadusaugud, mis eiravad laste vastu suunatud seksuaalvägivalda. Erinevad seadusaugud tunduvad seal olevat lihtsalt seetõttu, et mehed ei suuda probleemi täiest ulatusest aru saada. Ehk on asi selles, et mehed neid seaduseid teevadki. Eesti perekond on hetkel aga lapse ja ka täiskasvanud naise jaoks kõige ohtlikumaks paigaks. Suurt rolli mängivad need seadused ehitanud keskealiste meeste egod, kes ei taha teadvustada, millist vägivallapesa niinimetatud “traditsiooniline perekonnamudel” endas peidab.

Peame juba väga varases eas viima lapsed kurssi seksuaalkasvatusega ning suutma võtma vastutusele nende käperdajad, kes viivad oma rõvedusi läbi avalikus ruumis kõigi silme all. Ehk on vanem põlvkond tõesti Nõukogude Liidu mentaliteedi poolt nii ära dresseeritud, et neil puudub kodanikujulgus vastu astuda oma ühiskonna verepattudele, kuid minu põlvkonnal see pidur puudub. Hetkel on seis selline, et traditsiooniline perekond on lapsele kõige ohtlikumaks kohaks ning seadused soosivad jätkuvalt vägistamiskultuuri. Võib eeldada, et pedofiiliaprobleem on Eesti Vabariigis šokeerivalt suur. See pomm on veel avalikult plahvatamata ja sellest saab meie vabariigi üks suurimaid avalikke häbiplekke. Seda põhjusel, et kõik aimasid, mis tegelikult toimub, aga keegi ei julgenud nii koledale probleemile vastu astuda. Konkreetselt räägin siinkohal poliitikutest, kellel on alati olnud võim süveneda ning seadusi muuta, kuid on need seni tegemata jätnud.

Ühiskondlikul tasandil sisendatakse meile, et naine kuulub riigile ning tema ainus funktsioon elus on toota väikseid eestlasi. Naine on meie ühiskonnas justkui ressurss ning vaikivad vägivallamehhanismid sisendavad meile kõigile, et naise funktsioon on suu kinni hoida ning teenida meest. Traagiline, kuid realistlik on see, et ehk peame ootama, kuni seadusloome juures oleva pumba juurde saavad noored ja julged kodanikud, kes on kaasajaga rohkem kursis ning suudavad seista kõigi, mitte lihtsalt meeste privileegide eest. Faktiks on, et enamus vägistajaid ning pedofiile on ohvri enda perest: nende isad, vennad või onud. Miks on laste kaitse senini jänni jäänud, on keeruline mõista ning seletada.

Lõpetuseks tahaksin küsida meestelt, kui lühikest seelikut kandis Eesti Vabariik 1940. aastal.

Aitäh.
Raivo Aegi kriitika Pärnitsa kõne suunas.
Eile pälvisid vägivallaennetuse auhinna kaheksa inimest. Komisjoni poolt välja valitud inimesed on ühel või teisel moel aidanud kaasa inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla ennetamisele. Eile aga pidin ma auhindade üleandmisel kuulma mulle täiesti vastuvõetamatut Mikk Pärnitsa sõnavõttu, milles ta väitis, et traditsiooniline perekond on vägivallapesa ja lapsele kõige ohtlikum koht. Sellised räiged sildid ja süüdistused on täiesti vastuvõetamatud ja lubamatud.

Peaaegu kõik meist on kasvanud peres, kus on ema ja isa. See traditsiooniline perekond on enamike inimeste jaoks turvapaik - koht, kus saab jagada enda muresid ja mõtteid, tunda rõõmu ja saada täiskasvanuks.

Tõsi, on perekondi kus lapsi, emasid (ka isasid) väärkoheldakse. Kuid kas on õiglane laiendada seda mudelit tervele ühiskonnale? Kui üks roolijoodik teeb avarii, mille tõttu hukkuvad süütud inimesed siis kas see tähendab, et kõik autojuhid on mõrvarid? Muidugi mitte!

Perekonna ja ühiskonna alustalade ründamine pidulikul üritusel, kus tunnustatakse neid, kes on panustanud selle nimel, et Eesti ühiskond oleks turvalisem ja parem paik, heidab varju kõigile auhinnasaajatele. Ma mõistan sellise käitumise täielikult hukka ja kahetsen, et komisjon valis Miks Pärnitsa auhinnasaajate sekka.

Kohutavad inimesed võivad teha häid asju, kuid paraku teevad nad ka kohutavaid asju.
Ma usun, et Pärnitsat vägivallaennetuse auhinna vääriliseks pidanud komisjon hindas tema ja Marianne Ubalehti panust seksuaalse ahistamise ja naistevastase vägivalla teadvustamise osas ühiskonnas. See on kahtlemata oluline, kuid see ei vabasta teda vastutusest käituda lugupidavalt ning ammugi mitte ei vabasta see teda hoidumast vägivallast Eesti perede vastu.