Rain Kooli: Reisisaatjad murravad lahtise ukse
Samas on kogu ettevõtmisel eitamata ka vähem küüniline mõõde. Alati on mõistlik inimesi aeglase hapendamise asemel kasvõi väheselegi tööle rakendada, eriti kui töötaolek pikemaks kipub venima kui kuu või äärmisel juhul kaks. Tallinnlasest maksumaksjana olen valmis seda omamoodi kriisiennetustööd toetama.
Küsimus on ainult selles, mida tehakse.
Reisisaatja amet meenutab sõjajärgset Berliini või 1950. aastate Helsingit. Pileteid müüv, vanuritele õiget peatust meelde tuletav ja lapsevankreid või ratastoole sisse-välja tõstev „vagunisaatja“ on iseenesest väga romantiline. Ebaefektiivne, aga romantiline.
Vähem romantiline praktik tekitaks muidugi pigem piletimüügiautomaadid ja õpetaks inimesed need kasutama. Hoolitseks selle eest, et bussidesse ehitatud automaatne peatuseteavitussüsteem korralikult töötaks. Ja vahetaks jõudehetkel viimasedki logisevad 1980. aastate trollid-bussid uute ja vankrisõbralike vastu.
Aga romantikuna ma saan Tallinnast aru küll. Ainult üht ma ei mõista.
Tallinna autobussikoondise pressiesindaja Sirje Rohu sõnul asuvad esimesed 60 reisisaatjat tööle madalapõhjalistesse bussidesse. Põhjusel, et „sinna kontsentreeruvad lapsevankritega emad, ratastooliga sõitjad, liikumisraskustega inimesed ja vanemad reisijad“.
Siinkohal tsiteeriks heameelega peaministri kuulsat taevaste jõudude poole pöördumist, aga kuna ma olen agnostik, siis ma ei tee seda. Pigem küsiks TAKi käest, et mis loogika on tuletõrjujate suunamises äsjavalminud tulekindlatesse majadesse, kui kõrval lõõmavad vanad agulihurtsikud.
Kui mõistukõne segaseks jäi, siis küsin otse. Kas ei oleks kuidagi loogilisem, et need peale- ja mahaaitajad töötaksid vanemates ja palju raskemini kasutatavates ühissõidukites. Nood madalapõhjalised on ju madalapõhjalised just nimelt seetõttu, et neid oleks lihtne kasutada. Ka valimistevahelisel perioodil, kui reisisaatjatele enam raha ei jagu.
