Raimo Tiilikainen: Ka päästjad nutsid tol päeval

 (19)
Raimo Tiilikainen: Ka päästjad nutsid tol päeval
Erakogu

Estonia päästetöid juhtinud Raimo Tiilikainenis kehastus 28. septembril 1994 päästjate võitluse meeleheitlikkus, kui kommodoor õhtu hakul telekaamerate ees pisaratega võideldes teatas: “Viimaste tundide jooksul oleme leidnud vaid laipu. Aga me päästame nad kõik.” Delfi palvel kirjutatud arvamusloos meenutab ta 15 aasta taguseid hetki.

Pool ööpäeva enne õnnetust

On teisipäev, 27. september 1994. Täpselt keskpäev. Mul on Helsingis, Piirivalveameti peastaabis kohtumine Piirivalveameti ülema, kindralleitnant Matti Autioga. Kavatsen Saaristomere piirivalvepiirkonna ülema kohalt detsembri alguses lahkuda ning me vestlemegi peamiselt minu järglase valimisest, töö üleandmise korraldamisest ning minu puhkusest.

Mainin siiski ka piirivalvepiirkonna staabi ohvitseriprobleemi: minule endale lisaks töötab seal vaid neli ohvitseri. Sellest jääks raudselt väheks, kui meie piirkonnas peaks juhtuma mõni suurem õnnetus ning oleks vaja juhtida mastaapset, eri riike ning ametkondi ühendavat päästeoperatsiooni maal, merel ja õhus.

Märgin ka ära, et Läänemere põhjaossa on antud tormihoiatus ning kogemus näitab, et sellele on tihtipeale mõni õnnetus järgnenud. Vastuseks saan lakoonilise tõdemuse, et madalama auastmega tegevohvitserid saavad oma töö kõrvalt ka puuduvate staabiohvitseride ülesannetega hakkama.

Tormlevate mõtetega läbi saju

Pärast jutuajamist peastaabis oli mul siiski hea olla — ees ootas puhkus ning pärast seda vastutusest vabanemine ja pensionipõlv. Saatus oli siiski teisiti otsustanud ning koos abikaasaga nauditud pidulikule õhtusöögile järgnenud uni jäi lühikeseks.

Kolmapäeval, 28. septembril helises minu kodus Espoos pisut pärast kella kahte öösel telefon. Kui ma vastasin, teatati mulle, et parvlaev Estonia on kreenis. Täpsem info puudus. Palusin end kursis hoida ning panin toru ära. Hetk hiljem meenus mulle aga, et Estonia… see on ju rohkem kui tuhat inimest mahutav reisiparvlaev! Läksin tagasi telefoni juurde, et piirivalvepiirkonna juhtimiskeskusesse helistada, kuid telefon helises uuesti veel enne, kui ma jõudsin toru tõsta. Küsisin enne, kui helistaja jõudis sõnagi öelda: „Uppunud või?“ Vastus oli šokeeriv: „Jah!“

Teatasin „Ma tulen!“ ja ütlesin abikaasale, et reisilaev on uppunud, pean minema ning ma ei tea, millal ma koju jõuan. Istusin rooli ja kihutasid keset ööd Espoost Turusse nii kiiresti, kui auto võttis.

Sõites tungisid vägisi pähe mõtted sellest, mis seisus on hetkel laevas viibivad inimesed. Õnnetuspiirkonnas valitsevaid tingimusi (pimedus, paduvihm, torm avamerel ja vee temperatuur umbes kümme kraadi) arvestades ei olnud vette sattunutel eriti lootust päästjate saabumiseni elus püsida. Isegi paljude päästeparvedesse ja -paatidesse jõudnute puhul oleks see kaheldav.

Juhul, kui laev on enne uppumist külili vajunud, ei olnud laeva sisemuses viibijatel sisuliselt enam mingit lootust isegi laevast välja saada. Kõik laevakere suhtes põigiti paiknevad koridorid ning väljapääsuteed on sel juhul muutunud püstisteks šahtideks, mis on täitunud paanikas inimeste ning kinnitamata esemetega, kuni laeva tunginud vesi need vähehaaval neelas.

Teisalt töötas mõte kogu aeg selle kallal, millised on piirkonna tingimused päästjate seisukohalt. Üsna peatselt jõudsin järeldusele, et helikopter on kõige efektiivsem ja võib-olla ainuke kasutuskõlblik päästevahend. Need ei jõua aga sündmuskohale varem kui poolteist tundi pärast häiret, ja siis algab ka alles pääsenute otsimine — paljude jaoks juba liiga hilja.

Kopteri valitsemine tormisel merel keset majakõrgusi laineid nõuab kopteri meeskonnalt, eriti piloodilt, raudseid närve ning keskendumist. Sellistes tingimustes on raske märgata mitte ainult üksikuid pääsenuid, vaid isegi suuri päästeparvi.

Kusjuures päästetavate kopteritesse vintsimine on samuti aeglane tegevus. Isegi heades tingimustes kulub helikopterisse mahtuva maksimumi, 25-30 inimese, tõstmiseks hõlpsalt tund aega. Rasketes tingimustes kulub aega aga kaks või isegi kolm korda rohkem. Helikopter ongi sadade, antud juhul üle tuhande inimese päästmiseks väga piiratud päästevõimega.

Teisalt jäid piirkonnas viibinud parvlaevad ning kaubalaevad, mis ise tormile kenasti vastu pidasid, päästevahenditena alla isegi helikopteritele. Nende reelingud ning luugid on merepinnast väga kõrgel, mitmekümne meetri kõrgusel. Inimesi täis päästepaatide tõstmine on majakõrguses lainetuses eluohtlik nii päästetavate kui päästjate jaoks: lained võivad päästepaadi väga lihtsalt vastu laevakülge puruks peksta.

Nii jäigi suurte kaubalaevade ülesandeks päästeoperatsioonis tühjade päästeparvede lainetesse laskmine (otse meres ulpijate toeks), helikopteritele tuulevarju pakkumine, piirkonna valgustamine ning päästetutele ulualuse andmine, et helikopterid ei peaks raiskama aega lennuks mandrile ja tagasi.

Teel Turusse mässasid mu hinges peale selle veel mitmed vastuolulised tunded: kaastunne ning poolehoid oma elu pärast võitlevatele inimestele; pettumus ning raev oma ülemuse alahindava suhtumise pärast juhtimisse katastroofiolukorras; päästeoperatsiooni juba aimatavast mastaapsusest ning lootusetusest tingitud meeleheide.

Helistasin sõidu ajal kaks korda juhtimiskeskusesse. Kuulsin, et häireteated on edastatud ja päästetegevus alanud ilma paanikata ning plaanipäraselt. Esimesed reisi- ja kaubalaevad on juba õnnetuspiirkonda jõudnud ning helikopterid on teel. Hetkeline meeleliigutus asendus otsustuskindlusega — on vaja teha kõik, mis võimalik, võimalikult paljude päästmiseks.

Meedia tulipunktis

Juhtimisrühm pidi peale kõige muu hoolitsema ka selle eest, et nii Soome kui rahvusvaheline meedia saaks infoga varustatud. Leppisime algusest peale kokku, et lähtume pressiga üldsusega suhtlemisel igakülgsest avatusest. Räägime tõtt ning kohtleme kõiki infokanaleid võrdselt, kuid nii, et igaüks kommenteerib vaid seda valdkonda, mille eest vastutab. Otsustasime korraldada korralisi pressikonverentse iga nelja tunni tagant.

Hoolimata sellest, et olime midagi sarnast paar aastat varem, suurõnnetuse kriisikommunikatsiooni seminaril läbi mänginud, oli esimene pressikonverents meile kõigile šokk. Auditoorium, kus pressikonverents peeti, oli täis kohalikke ja rahvusvahelisi ajakirjanikke, üks agressiivsem kui teine. Mikrofonid, fotoaparaadid, kaamerad, välklambid, võttegruppide valgustid… Kõik ootel, kõik nõudmas nii tõele vastavat kui ka spekulatsioonidel ning kuulujuttudel põhinevat informatsiooni.

Õhkkonna kirglikkust iseloomustab suurepäraselt järgnev episood. Pressikonverentsil, millest võtsid osa kolme riigi peaministrid, astus üks prantsuse operaator enne turvameeste jaolesaamist külmalt Soome peaministri delegatsiooni kuulunud maahärra Pirkko Työläjärvi sülle ning sealt edasi juhtimisrühma liikmete ees paiknenud lauale.

Kokkuvõttes püsis olukord pressikonverentsidel siiski päris hästi kontrolli all. Ilmselt tänu sellele, et esiteks rääkisime me vaid seda, mida teadsime ning teisalt olime võimalikult avatud.

Isiklik järellainetus

Kui päästetööd Estonia uppumiskohas läbi said, olin nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti läbi. Pidev stress ning sellest tulenenud kõrge adrenaliinitase viisid selleni, et ma ei maganud päästetööde ajal üldse. Paraku kestis see olukord veel kaua pärast päästeoperatsiooni lõppu — kannatasin pideva unepuuduse all, samal ajal kui mõtted tiirlesid kogu aeg katastroofi ja selle päästetööde ümber.

Tagasipöördumise tavaellu oli raske, kuid vähehaaval tegid lähikondlaste tugi ning ühiskonna ja pressi positiivne suhtumine oma töö. Minu kodu täitsid lilled ja sajad kirjad ning kaardid. Kolm kuud hiljem tundsin, et olen oma elu jälle tagasi saanud.