Raid: üle 35-aastased peaksid surnud olema

Praeguste bürokraatide ja otsustajate arusaamade järgi peaksid kõik 40ndatel, 50ndatel ja 60ndatel sündinud inimestesed juba ammu surnud olema, leiab ajakirjanik Andres Raid.

“Meie lapsevoodi oli reeglina värvitud eredates toonides värviga, mis kindlasti sisaldas pliid. Ravimipurkidel ei olnud lapsekindlaid korgisüsteeme, samad turvasüsteemid puudusid kapi- ja toaustel ning rattaga sõites polnud meil kiivritest aimugi, rääkimata riskidest, kui me tee ääres hääletasime,” kirjutab Raid Eesti Päevalehes.

Ta märgib, et autodes, kus nad sõitsid, polnud turvavöösid, turvapatjadest kõnelemata, võimalust sooja ilma korral sõita mõne veoauto avatud kastis võeti kui preemiat. “Joogivesi tuli sagedasti aiakastmisvoolikust ja mitte pudelist, sõime võileiba suhkrumagusa limonaadiga ja ülekaalu-probleeme polnud peaaegu kunagi, sest enamik aega möödus väljas aktiivselt tegutsedes. Oma joogipudelit jagasime sageli ka sõbraga, ilma et keegi oleks selle tõttu surnud.”

Me veetsime tunde endale tõukerattaid ehitades millestki, mis oli käeulatuses, ja kihutasime nendega mäest alla, avastades, et pidureid ju polnudki, nendib Raid. “Pärast paarikordset põõsasse kihutamist leidsime probleemile lahenduse. Me astusime hommikul toast välja ja naasime vahel siis, kui laternad süüdati, vahel ei teadnud keegi, kus me olime, sest mobiiltelefonid puudusid. Meil polnud Nintendosid, Play-stationeid, X-Boxe ega lihtsaidki videomänge, polnud 99 kanalit mahutavaid sat-TV programme, surroundheli, mobiile, arvuteid ja virtuaalseid jututube.”

Aga meil olid sõbrad, toonitab Raid. “Me läksime välja ja leidsime neid juurde, mängisime palli ja saime vahel isegi kriimustada. Me kukkusime puude otsast, kus turnisime, murdsime luid ja hambaid ning sellele ei järgnenud lõputud kohtuasjad, keegi polnud süüdi peale meie endi. Meil olid ka kaklused, mille käigus klaariti arveid, saadi teinekord ka mõni sinikas ja me õppisime sellest üle saama. Me leiutasime mänge, kus vehiti kaigastega ja söödi vihmausse, kusjuures ei mäleta, et kellelgi oleks silm välja löödud ja ei ela ka ükski vihmauss meie sisikonnas igavesti.”

Raidil näidetest puudust ei tule: “Me sõitsime rattaga või läksime jalgsi sõbra juurde, andsime kella, koputasime või astusime niisama sisse ja ajasime nendega juttu. Igasugustesse võistkondadesse saamiseks korraldati katseid ja teati, et kõik ei sobi sinna. Kes põrus, pidi õppima pettumusega hakkama saama. Mõned õpilased ei olnud nii nutikad kui enamik, neid jäeti teinekord ka kursust kordama, kontrolltöid ja teste ei mugandatud ega kohendatud mingil juhul — kehtisid standardid. Meie teod olid igal juhul meie omad, olid tagajärjed millised iganes ja neid õpiti ette nägema, meenutab ajakirjanik. “Vanematepoolne ”väljaostmine” mõnest pahandusest oli ennekuulmatu.

Raid leiab, et see põlvkond on andnud suurima hulga probleemide lahendajaid ja leiutajaid kogu inimajaloo vältel üldse. “Viimased 50 aastat on olnud kõikvõimalike innovaatiliste ideede ja avastuste plahvatuslik kasv, meil oli oma vabadus, õnnestumised ja äpardused, oli ka vastutus ja kohustused ning me õppisime nendega toime tulema. Oleme ühed neist, palju õnne meile sel puhul!”