Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmeteks pole sellised suurriigid nagu USA, Venemaa, Hiina ja India. Kas see on teile probleem?

Moreno-Ocampo: Ei. See on selle tagajärg, et väiksemad riigid on huvitatud seaduse kasutamisest enda kaitsmiseks, aga suurtel riikidel on suured sõjaväed ja neil pole seaduseid vaja enda kaitsmiseks. Mingil määral on see hea. Seadused peaksid inimesi kaitsma, mistõttu väiksemad riigid peavad juhtrolli võtma. Eesti diplomaat [Tiina Intelmann] on praegu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriike ühendava esinduskogu juht, enne seda oli juht Costa Ricast ja veel varem Jordaaniast. Väikestele riikidele meeldib elada seaduste järgi, suured riigid elavad jõu järgi.

Kas me võiks sel juhul tõlgendada Rahvusvahelist Kriminaalkohut väikeriikide mässuna suurriikide vastu?

Moreno-Ocampo: Ei. See on maailmakorra evolutsioon. Rahumeelsemad riigid võtavad juhtimise enda kätte.

Hiljuti tapsid tema oma kaasmaalased Muammar Gaddafi. Kas õiglus võitis?

Moreno-Ocampo: Ei. Õigust mõistetakse kohtus kohtunike ees.

Nii et õiguse mõistmise võtmine kodanike kätesse pole õiguse võit?

Moreno-Ocampo: Jah.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus on tegutsenud juba üheksa aastat. Mida olete te selle ajaga saavutanud?

Moreno-Ocampo: Meie ülesandeks oli institutsiooni ehitamine. Ma alustasin kahe töötajaga, üheksa aastat hiljem oleme ülemaailma institutsioon, ÜRO Julgeolekunõukogu andis Liibüa juhtumi 15 häälega ehk üksmeelselt meile, kõik suurriigid nõustusid sellega. Meil on süüdistus esitatud 27le inimesele, kõik nad on suuri jõledusi toime pannud gruppide tippjuhid. Viime läbi juurdluseid seitsmes erinevas riigis. Süsteem on käima lükatud ja nüüd tuleb uus peaprokurör uute lootustega veel paremini teha.

Bensouda: Rahvusvaheline Kriminaalkohus on leidnud oma koha. See on arvestatav osaleja rahvusvahelistes suhetes.

Kas sõjapealikud ja halbade kavatsustega poliitikud kardavad teid?

Moreno-Ocampo: Ma arvan nii.

Moreno-Ocampo: Al-Bashirile on süüdistus esitatud. Al-Bashiri võimul püsimine võimaldab tal kuritegude sooritamist jätkata.

Te ei jaga arvamust, et kui poleks Rahvusvahelist Kriminaalkohut, võiks ta lahkuda võimult ja minna näiteks Saudi Araabiasse ja elada seal eraisikuna edasi?

Moreno-Ocampo: Ta võib minna Saudi Araabiasse ja elada seal edasi, Saudi Araabial pole mingit kohustust teda üle anda. Me oleme prokurörid, me jõustame seadust. Eesti ja teised 118 liikmesriiki usuvad, et seadust tuleb rakendada. See pole valik, vaid meie kohustus.

Samas on Al-Bashir endiselt võimul.

Moreno-Ocampo: See on vaid aja küsimus. Al-Bashir põgeneb seaduse eest. Teate, kui palju inimesi said Jugoslaavia kuritegude kohtult süüdistuse? 161. Kui paljud on neist endiselt vabaduses? Kümme protsenti? 20 protsenti? 50 protsenti? Vastuseks on null. Null. See võttis 18 aastat, aga see on aja küsimus.

Te olite ka prokurör Argentinas, kes süüdistas seal sõjaväehunta ajal toime pandud kuritegude süüdlasi. Hispaanias kaevatakse praegu välja kodusõja ajal tapetud inimeste massihaudu. Selle oponendid aga vaidlevad, et see on vastuolus diktatuuri lõppedes vastu võetud amnestiaseadusega, mille sarnaseid on vastu võetud ka Argentiinas ja teistes diktatuurirežiimidest vabanenud riikides. Kas taolisi amnestiaseadusi tuleks austada või eirata?

Moreno-Ocampo: Rahvusvahelise kriminaalõiguse järgi pole amnestiad õiguspärased. Trendiks on, et tuleb mõista õigust, karistamatust ei taluta enam. Me liigume uude maailma, kus massilisi kuritegusid ei taluta enam.

Kuidas siis sel juhul motiveerida veriste kätega diktaatorit võimust loobuma, kui teda ähvardab seejärel kohtus tema kuritegude eest süüdi mõistmine?

Moreno-Ocampo: See on väga hea küsimus läbirääkijatele. Meie oleme prokurörid.

Te ei hooli sellest?

Moreno-Ocampo: Ma hoolin sellest. Ma vajan head läbirääkijat, aga ma ei saa hüpata teise inimese tööd tegema. Minu ülesanne on süüdistuste esitamine. Vaadake, mida tegi Kofi Annan Keenias. Ta korraldas poliitilise kokkuleppe, mis austas seadust. See on eeskuju. Aga selleks peab olema Kofi Annan, peab olema andekas.

Proua Bensouda, mida teie oma ametiajal saavutada tahate?

Bensouda: Esiteks on tõesti aeg, kus me oleme jõudnud tehtu konsolideerimise faasi. Mu eeliseks on, et ma olen töötanud selles ametis peaprokuröri kõrval töötades viimased seitse aastat. Selle aja jooksul olin osa meeskonnast, mis pani paika protsesse, põhimõtteid ja strateegiaid. Me oleme alustanud nende elluviimisega, aga veel palju on jäänud teha. Mina tahan kindlustada, et me tugevdame neid põhimõtteid ja strateegiaid, mida me oleme proovinud ja katsetanud.

Te räägite põhimõtetest ja töömeetoditest, aga kas te tahate näha ka süüdimõistmisi?

Bensouda: Loomulikult. Kahe nädala pärast ootame otsust [KongoDemokraatliku Vabariigi poliitik Thomas] Lubanga juhtumis ja loodetavasti on see süüdimõistmine. Meile oleks see hea tulemus.

Kas teie töö kvaliteeti on võimalik mõõta süüdimõistmise arvu järgi, mida te saavutada suudate?

Bensouda: Ma ei usu, et kohtu efektiivsust peaks mõõtma süüdimõistmiste arvu järgi. Me peame vaatama mõju, mis kohtul on ja millise mõju kohus omandab rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel ja vastutuse tekitamisel. See on oluline külg, mida me peaksime jälgima. Ma toon alati näiteks Lubanga protsessi, kus lahendit veel pole, aga lapssõdurite sõjasalkadesse värbamise ja sõdima panemise asja kohtusse viimine üksi tõmbas sellele teemale maailma tähelepanu. Sellel oli mõju. See on vahend, mida laste õigustega tegelevad MTÜd saavad kasutada läbirääkimistel relvastatud jõukude ja valitsustega, mis siiani kasutavad lapsi sõduritena, et lapsed demobiliseerida. Üheks näiteks on Nepaal, kus demobiliseeriti 3000 last ja meil on infot, et selle oluliseks mõjutajaks oli Lubanga kohtuasi. Kohtu vari mõjutab. Mida me kohtusaalis teeme, peaks omama mõju 120 riigis ja isegi kaugemal.