Rahvas on ometi ärkamas
Sõge on selline jutt, et erakondade erilised kampaanijad tooksid uuringutes poliitikuid mitteusaldava valija valimiskasti juurde. Vastupidi, arutu raiskamine, maksumaksja rahadega praalimine jätab liiga tihti nõutu hääletaja kodutrepile konutama, sest vahet ei ole ju. On’s seal eesotsas valged või punased, karvased või sulelised — sama vastutustundetu mäng käib omasoodu. Ometi on just valija see, kes demokraatlikus ühiskonnas kuningatele krooni ulatab.
Ainult oma riiki ja rahvast austav valija suudab anda mandaadi oma riiki ja rahvast austavatele valitsejatele. Ja paraku ka vastupidi.
Suurim töö ei ole siis mitte korrupteerunud poliitikute ”vigade parandus”, vaid valija teadlikuse tõstmine. Kõigepealt tuleb aru saada, et meil on oma riik. Seda õigust ei ole paljudel meist suurematelgi rahvustel. Kuni see riik on meile tähtis, seni on ta meile linnus, mille väravate kaitse aitab paremat loota. Jutud oma riigi nimel söödud kartulikoortest ja kliileivast on ehk naiivsed ja lapsikud, kuid kujundlikult ilmekad ja truud, kui teine võimalus on kõrgete, maksmata liisingmaasturitega mööda viljapõlde sõites ”Eesti!” karjuda.
Isegi kui ka kogu Euroopa elaks pseudotõdedes, ei oleks see mingi põhjus pidada end eurooplasteks selle nimel, et neid on rohkem ja nendel on seega õigus. Eesti ei erine liberaalsele turumajandusele allutatud riikidest. Sellistes riikides valitseb parim valitsus, mida rahaga osta saab ja vennaarm on asendunud vennaarmu kasudega vahendamisega. See ei ole paratamatus, nagu tihti mainitakse, vaid tühipaljas valik.
Selline ussike konksu otsas, mille suletud silmade ja -kõrvade ja -südamega valija koheselt ka alla neelab. Mõtlemata, kuidas suudab üks inimene puht reaalselt olla eurosaadik, riigikogu liige, minister, igasugu juhatuste liige ja veel ka omavalitsuses tegija. Või kas tõesti piisab sellest, et korduvalt eksinud kandidaat naeratab enne uusi valimisi taas kaunilt ja enam ei eksi.
Koolidesse tuleb sisse viia haldusõpetus ja demokraatliku ühiskonnaõpetuse algtõed. Tuleb alustada uuesti teesidega, et oleme eelkõige inimesed inimlike vajadustega ning alles seejärel tarbijad ja ärimehed ja vahendajad. Kohalikud omavalimised on möödas. Nõudkem valitutelt tulemusi. Mitte omavahelisi lepinguid, vaid reaalseid otsuseid pikemas perspektiivis.
Ees on järgnevalt Riigikogu valimised. Veel on valijal aega märgata, et ei tule seda valget laeva, kui oma sadamat ei ole. Veel on aega, et valija mõtleks, kas vähestele jagunevat rikkust püüdes elada avatud euroopas rahvuse ja riigita eurooplasena või tasuks olla nõus vähemaga ning kanda vastutust eelkõige oma riigi, Eesti eest.
